Детская проза - скачать книги или читать онлайн. Страница 87

Витька и Генка – закадычные друзья и настоящие ветераны приключений. И как они, уже опытные люди, могли снова послушаться Жмуркина?! Тот предложил отправиться в заброшенную деревню и забрать оттуда ценный старинный самовар. Казалось бы, ничего сложного. Ничего опасного. Ничего неожиданного…

Сара любила слушать рассказы дедушки про Арктику и эскимосов. Девочка мечтала там побывать и увидеть все эти чудеса собственными глазами. Они с дедушкой даже построили маленькое иглу – эскимосский дом из снега.

Kui eelmises Ingli ja Martti raamatus käisid peategelased veel lasteaias, siis nüüd lähevad nadesimesse klassi. Ootamatult selgub, et ettekujutused koolist ja see, milline kool tegelikult on,polegi üks ja seesama. Kui esimene koolipäev on nagu muinasjutt, mis võiks kesta igavesti, siismõnel teisel päeval tahaks kooli üldse kotti pista ja minema visata. Hoolimata vastuoludest võijust tänu neile kasvavad Ingli ja Martti arusaamad maailma asjadest mühinal. Lugudes onpööraseid küsimusi, naljakaid vastuseid ja kummalisi tegelasi. Uskumatu ja igapäevanepõimuvad ja lubavad ka lugejal kõige tavalisemas eluhetkes ebatavalist näha.

Liis läheb uude kooli ja saab seal tuttavaks Sethiga, lastekodus elava mustanahalise poisiga, keda ülejäänud õpilased kardavad ja põlgavad. Kuid Liisis tekitab Seth pigem huvi ning lõpuks õnnestub tal võita tagasihoidliku ja suhteid vältiva poisi usaldus. Usaldusest kasvab aja jooksul vastastikune hoolimine ja armastus, mida ei kõiguta isegi neid ümbritsev vägivald, rassivaen ja mõistmatu suhtumine. Reeli Reinausi „Must vares” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2009. aasta noorsooromaanivõistlusel esimese koha.

Morten Viks on esimese klassi õpilane. Tema isa on kaugsõidukapten, kes seilab ookeanil, kus elavad lendkalad. Jõulude ajal meisterdas isa pojale laeva. Laev on kiilu ja tüüriga. Punaste purjede ja mastikorviga. Kaljas Salamander. Morten on oodanud pikisilmi kevadet, mil jäävangist vabaneb oja, mis suundub merre. Ojakaldal mängides rändab ta Salamandriga kujuteldavatel meredel ja maadel, elab läbi torme ja väldib salakavalaid karisid ning võitleb hirmuäratavate merekoletistega. Aga ühel päeval algab seiklus, mis on põnev ja natuke hirmus ka.

„…ma kuulsin, et sa olevat ütelnud, et sa ei usu enam päkapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad päkapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.“ Päkapikk Ingo on külastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskümmend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jätma ja kustub pikka unne pärast kolmekuningapäeva. Jaan Undusk ütleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib ta ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest päkapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib kõigile neile, kes teavad, et päkapikud on nagunii.

Karina peab tegema oma elu kõige raskema otsuse. Ta teab, mida temalt oodatakse, aga ta kardab… ta kardab ka poissi, kes bussis tema taga istub ja teda… nuusutab. Ega ei ole äkki see hull, keda Õekeppijaks kutsutakse? Väikeses maakohas varitseb tundmatu oht- lukustatud majja on maha jäetud väike laps ja kartulikeldrisse on peidetud terve kandekotitäis raha. Aida taga kõrges rohus lebab aga liikumatlult keegi… Kuues sõrm on Helga Nõu kolmas noorsooromaan( varem ilmunud Pea suu ja Tõmba uttu ning pälvis 2003.aastal noorsooromaanivõistlusel ühe kolmest võrdsest esimesest auhinnast.

Kunagise menukogu "Torupillid, haldjad ja hiiglased" jälgedes sammuv iiri muinasjuturaamat, mille allikas on sama, mis nimetatud kogulgi W. B. Yeatsi tuntud kogumik "Irish Folk Stories an Fairy Tales".

Las ma ka vaatan, palus Kriimik ja piilus läbi pikksilma. No on tõesti ebatavalised kaljud…võib-olla need on sellised majad. Äkki on see linn: mäletad, millised hämmastavad majad Päkeselinnas olid? Mis linn see sul kõrbes on?! vaidles Pundar. Me oleme lihtsalt päikesest üle kuumenenud ja nüüd on teil hallutsinatsioonid, nägemused, see tähendab. Aga võib ka olla, et see on tõeline miraa˛ – nägemispettus. Kõrbes juhtub kuumaga seda tihti. Aeg möödus, aga nägemus ei haihtunud. Vastupidi, ka teised põnnid ja tirtsud märkasid juba ilma pikksilmatagi mingeid hallide ehitiste kuhjatisi. Sai selgeks, et eespool on tõesti mingi tohututest kuubikutest kokkulaotatud linn.

Kogumik loomalugusid tuntud autoritelt.

Maa-alustes koobastes elas üks imelik liik olendeid, keda mõned kutsusid gnoomideks, mõned koboldidekd, mõned mäekollideks. Inimeste hulgas liikus legend, et kunagi olid nad elanud maa peal ja olnud väga inimeste moodi…

Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed. 2006. aasta romaanivõistluse võitja.