Приключения - скачать книги или читать онлайн. Страница 447

Люди в прошлом создавали образы идеального будущего: Города Солнца. Похоже, что человечество его уже построило, этот мир будущего: с тоталитарным правлением, с жесткой вертикалью, с господством человека над природой и высокими технологиями. Только вот жить в этом городе – отнюдь не уютно. Например, журналисту Кроласу, который проживает в южном мегаполисе, который отгорожен от других городов и стран непроходимой пустыней. И, с недавних пор, ему снится по ночам совсем другой город. С тех пор, как он, благодаря случайности, приобретает себе на черном рынке странного друга и советника… А в реальности его ожидают весьма странные приключения…

Люди всю жизнь находятся в поисках любви и счастья. Но настоящая любовь приходит редко, а счастье, как и смысл жизни, ищут слепо и интуитивно. В чем же смысл нашего путешествия на Землю? Прежде всего это увлекательный процесс познания, и я приглашаю вас в такой путь! Мои путевые заметки откроют вам новые грани различных отдаленных мест и уклада Шаманов Байкала!

Один из самых популярных романов В. Скотта повествует о необыкновенных событиях, происходивших в средневековой Англии. Вместе с Ричардом Львиное Сердце, Робином Гудом и доблестным Айвенго юные читатели окунутся в мир приключений. Их ждут рыцарские турниры, горящие замки и беззащитные прекрасные дамы…

Футуристические рассказы.

Cheryl Strayedi (snd 1968) „Metsik” on eelkõige raamat eneseotsingust. Autori elu oli igas mõttes karile jooksnud, kui ta langetas otsuse terveks suveks üksinda metsikusse loodusse matkama minna, et kõige üle järele mõelda ja hingeliselt terveks saada. Selle mõtte viis Strayed ellu Pacific Crest Trailil, rajal, mis kulgeb mööda Vaikse ookeani Ameerika-rannikut ääristavaid mägesid ega ole kaugeltki kergete killast. Strayed kirjeldab humoorikalt enda kui kogemusteta kaugmatkaja katsumusi raskel rajal, maalib haaravaid pilte kaunist loodusest ja kohatud inimestest, pikib kõige selle sekka mõtisklusi ja tagasivaateid oma eelnenud elule. Matk ja üksindus tekitavad teistmoodi ellusuhtumise ja viivad lõpuks eneseleidmiseni. Tänavu detsembris linastub ka raamatu põhjal valminud film, mille stsenaristideks on Cheryl Strayed ja Nick Hornby ning peaosa mängib Reese Witherspoon. 344 lk

Kui Dervla Murphy oli kümneaastane, kingiti talle jalgratas ja atlas ning juba paari päeva pärast kavandas ta salamahti reisi Indiasse. 1963. aastal asus ta kolmekümne ühe aastasena viimaks teele, ja see raamat põhineb päevikul, mida ta igapäevaselt pidas rattamatkal läbi Pärsia, Afganistani ning üle Himaalaja mägede Pakistani ja Indiasse. Üksik naisterahvas jalgrattal (revolver püksitaskus) oli pea ennekuulmatu sündmus kõikjal, kuhu ta läks, äratades tohutut huvi. Ta ei lasknud end heidutada ehmatavatel lumekogustel, peletas oma 25-kaliibrilisega Bulgaarias näljaseid hunte ja Pärsias kiimalisi kurde, suhtus märkimisväärse leidlikkuse ja täieliku kartmatusega hädaohtudesse ning äärmistesse ebamugavustesse. Kuna seitsmekümnendateski eluaastates on ta reisinud üsna samas stiilis, imetletakse teda tänaseni, ja kohtumine noore Dervlaga tema rändurielu alguses pakub tõelist naudingut.

Muda, higi ja pisarad on ülipopulaarse seikleja ja teletähe Bear Gryllsi adrenaliinirohke autobiograafia. Bear Grylls on endine Briti eriüksuslane, mees, kes on alati otsinud üliohtlikke väljakutseid ning tema autobiograafiat saab lugeda ka kui tõsielupõnevikku või seiklusromaani – see on täis nappe pääsemisi ja tähelepanuväärseid saavutusi, mis teeks uhkeks iga seikleja.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele. Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“ Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline. Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat. Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas. Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.

Katalooniat võib pidada Hispaania põhjalaks, müütilise Lõuna- ja Põhja-Euroopa mentaliteedi kokkupuutepunktiks, kus härjavõitlused on keelatud, siestat ei peeta ja igaühel leidub tagataskus väike äriplaan. Barcelona on katalaanide kantsi pealinn, mille mässumeelne loomus Hispaania kuningriigil rahulikult suikuda ei lase. Tulin Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendasin seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäin päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu. Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.