Биографии и Мемуары - скачать книги или читать онлайн. Страница 507

После выхода первых книг Сергей Паук получил тысячи сообщений и просьб от олдовых до молодых фанатов «Коррозии металла», чтоб он накатал продолжение. Наконец настало время систематизировать весь этот трэш-угар. В книгу «Битва за водку» в основном вошли зубодробительные истории, происходившие в период 1988–1993 гг., то есть время становления группы «Коррозия металла». В те времена, когда музыканты работали над созданием знаменитого альбома Russian Vodka, когда его записывали и выпускали.

Это не обычная биография из серии «ЖЗЛ», а хроника жизни Марины Цветаевой с рождения до свадебного путешествия: по годам, месяцам и дням со всеми жизненными деталями, с её письмами, первыми стихами и влюблённостями.Период взросления поэта показан увлекательно и, в то же время, все изложенные факты подтверждены ссылками на первоисточники.Для широкого круга читателей, в том числе – для юношества.Фотографии в приложении из общедоступных источников.

Monograafias „Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit” vaatleb kirjandusteadlane Thomas Salumets nii avaldamata kui ka avaldatud allikaid kasutades Jaan Kaplinski elu ja loomingut, tema kujunemist inimese ja kirjanikuna, elu- ja loomingufilosoofiat ja ühendab selle kõik tervikuks „sunnita kujunemise” mõiste kui Kaplinski mõtteviisi läbiva tunnusjoone abil. Raamatu esmane eesmärk on sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde, ent pilk heidetakse ka sellele keerukale kultuurilisele ja poliitilisele ümbrusele, kus Kaplinski sündis ja kasvas. Autor valgustab sel moel Kaplinski käitumise vähem nähtavaid dimensioone ja jälgib mõningaid tema kõige tähtsamaid inimsuhteid, valikuid ja huvisid nii isiklikus kui ka avalikus elus. Thomas Salumets on eesti päritolu kanada kirjandusteadlane, Vancouveri Briti Columbia ülikooli kirjandusprofessor. Ta on olnud Balti Uuringute Edendamise ühingu esimees ja ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja. 2015. aasta maikuus valiti Salumets TÜ audoktoriks. Oma teadusuuringutes on Salumets tegelenud Liivimaaga seotud saksa autorite F.M. Klingeri ja J.M.R. Lenzi loominguga, oma õppetöös ja kirjutistes on ta järjepidevalt tutvustanud eesti kirjandust, nt J. Krossi, V. Luige, T. Õnnepalu, U. Masingu, S. Oksaneni jt loomingut.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski (1860, Keila-Joa – 1937, Hot Springs, USA) oli oma aja Venemaa üks tähelepanuväärsemaid isiksusi. Aristokraat nii sünnilt kui vaimult, mõisaomanik , teatriteoreetik ja -pedagoog, kultuuri- ja ajaloolane, kirjanik, aednik… Tema mälestuste kolmas osa (esimene – „Loorberid“ – kirjeldab teatrielamusi ja teine – „Rännuaastad“ – koosneb reisikirjadest), hõlmab kuutkümmet aastat Venemaa elust alates 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi kahekümnendate aastateni. Ta liikus ringi nii õukonnas kui talupoegade seas, juhtis nii keiserlikke teatreid kui pidas loenguid Proletkultis, hoolitses nii haavatud Vene soldatite kui sõjavangide eest ja suhtles ka taimedega, nähes igas elusolendis, oli see siis inimene või puu, omaette maailma ning püüdes seda mõista. Tema tutvusringkonda kuulusid nii tolleaegne sädelev vaimueliit kui ka konservatiivsed ja alalhoidlikud provintsimõisnikud. Olles ise sündmuste keerises, suudab ta siiski tõusta nende kohale ja maalida tollasest Venemaast erakordselt haarava ja värvikireva pildi, aidates meil aru saada sellest, mis toimus sada aastat tagasi ning ka sellest, mis toimub praegu…

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale. Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: „Mälestused I“ (Vaba Eesti, 1975) ja „Mälestused II“ (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu „Välisministrid. Romantikud ja küünikud“ ning „KGB. Riiklike julgeolekuorganite esimehed. Paljastatud saladused“ tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud. Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hrutovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused. Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Nende mälestuste kirjapanija sündis 1914. aastal Pihkvas riigiametniku perekonnas. Pärast punaste võimuletulekut Venemaal põgenes perekond Eestisse. Valentine oli alles nelja-aastane, kui ta ema haigeks jäi ja suri. Isa abiellus uuesti, mõne aja pärast haigestus temagi raskesti ja varsti jäid pere kolm last ka ilma isata. Mõneks ajaks sattusid nad võõrasema meelevalla alla, peagi lahkus aga elust ka võõrasema ning saatus pillutas õed-vennad mööda ilma laiali. Valentine elutee viis ta Saksi ja hiljem Muraste lastekodusse, sealt edasi Tallinna kooli, tallu kasulapseks, uuesti lastekodusse ja siis Saku majanduskooli. Pärast kooli lõpetamist algas iseseisev elu – töötamine ja tööotsingud nii maal kui linnas. Tööpuudus oli suur ja ajad rasked, eriti varata ja sugulasteta noore inimese jaoks. Kuid Valentine oli ellujääja – ta oli lahtiste töökätega, erksa loomingulise vaimuga, vankumatu õiglustundega ja söakas, paiguti suisa hulljulge. See aitas tal alati edasi minna, hoolimata kõigist ränkadest katsumustest. Elujulgus, leidlikkus, töökus ja õiglane meel olid talle toeks nii Siberi vangilaagris, kuhu ta valekaebuse põhjal sattus, kui ka pärast Siberist tagasitulekut; Eestis tuli ju jälle nullist alustada, 1950. aastad olid aga teadagi karmid ajad, veel palju karmimad, kui Valentine noorusajal.

Eesti esimesest iseseisvusperioodist kerkib esile kaks nime: Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts. Nende koostöö ja konkurents on lõimelõngaks ka siinses põhjalikus Jaan Tõnissoni eluloos. Päts alustas vasakradikaalina, aga lõpetas autoritaarse riigipeana.Tõnisson oli parempoolne rahvuslane, lehe- ja riigimees, kes tõusis mitut keerdkäiku pidi liberaalse opositsiooni juhiks ja kadus Nõukogude salapolitsei vangistatuna. Erkki Tuomioja on valinud oma teosele huvitava lähenemisnurga: ta põimib Tõnissoni elujärkude ja Eesti poliitilise ajaloo sekka samal ajal Soomes aset leidnud sündmusi ja poliitilisi otsuseid. Tulemuseks on biograafia, mida on rikastatud huvitavate tõlgendustega sellest, kuidas geograafia, naabrussuhted, poliitikute isikuomadused ja püüdlused ning sageli tühisedki seigad mõjutavad ajaloo suuri pöördeid ja riikide arengut.

„Seitse aastat tagasi olnuksin väga tänulik, kui taevas oleks avanenud ning ingel ulatanud mulle selle raamatu. Aga nii ei juhtunud. See raamat tuli mul endal ära kirjutada.“ Vahur Kersna

Värvikas ja humoorikas tagasivaade nõukaaega, kus poeletid olid tühjad, valitses defitsiit ja talongimajandus. Vana Tallinna liköör oli „kõva valuuta“ ja vajalikke asju tuli hankida tutvuste kaudu. Sel ajal oli hinnatud ametimees varustaja, kes kasvõi läbi tule ja vee kõik tööks vajalikud materjalid kohale pidi toimetama. Elukogenud varustaja muhedad memuaarid varustamise „peenest kunstist“ ja nõukaaja groteskidest.

Raamatus jutustavad rahva lemmikud, kõigi poolt armastatud teletähed väga värvikaid lugusid, mis läbi aegade nende endi ja kolleegidega saateid tehes on juhtunud ja mis on nii head, et on saanud legendideks. Kaadritagustest pöörastest juhtumistest räägivad Anu Välba, Marko Reikop, Mati Talvik, Reet Linna, Aarne Rannamäe, Rohke Debelak, Kadri Hinrikus, Lembitu Kuuse jpt. Lugude kangelasteks on ka Vahur Kersna, Maire Aunaste, Urmas Ott, Valdo Pant, Alo Mattiisen, Kristina Šmigun, Sulev Nõmmik, Jüri Krjukov, Hardi Tiidus, Krista Lensin, Urmas Kibuspuu jpt. Raamatus on mälestused sellest, kuidas Anu Välba poolteist tundi alasti eetris oli, miks Anne Veski pidi stuudiopõranda külge kinninaelutatud kingades laulma, kuidas Urmas Vaino Aegna saarel ootamatut püütoniga kohtus, kuidas Ivar Vigla otsesaates põlema süttis, kuidas intervjueeritav Mihkel Kärmast püstoliga ähvardas jne. Siit leiad vahvad seigad telelavastuste „Kuulsuse narrid“, „Pisuhänd“ „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, „Pehmed ja karvased“ kaadri taga juhtunust ja Ita Everi „Igihalja vaatemängu“ salvestuselt. Siin on nalja ja situatsioonikoomikat, aga ka traagikat ja sõna otseses mõttes surmasuus olemist. See on põnev ja kaasahaarav lugemine, kus saab nii pisarateni naerda kui ka elu üle järele mõelda. Raamatut saab internetis sirvida aadressil: http://www.issuu.com/telestaarid/docs/telestaaride_uskumatud_juhtumised