Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 569

Douglas Findhorn Elder on kehvas seisus. Ta sai just viiekümneaastaseks, läks lahku oma sõbratarist ja lasi ennast minema nügida töökohalt vinduva üleriigilise ajalehe toimetuses. Oma sünnipäeva õhtul leiab ta ootamatu uue sõbra: rääkiva kärnkonna. Nii algab pöörane jaht virvatulukestele, mis viib Douglase tema hubasest majast Edinburghis riigi teise otsa – terve tee kaugel Šoti mägismaa lääneosas asuva Glentaragar House’ini. Sellel reisil ootavad teda ees poolkuritegelik surnuvankrijuht, saja-aastane poliitiliselt sõjakas vanaema, lõhestunud isiksusega alkohoolik-täiskarsklane, hoolikalt välja töötatud skeem salaviskiga kaubitsemiseks, üsnagi lummava kreeka ninaga saladuslik naine ja võib-olla isegi katse leida lunastust … Selles hiilgavalt sürrealistlikus mürglis tõestab James Robertson veenvalt, et elus olulised asjad – sõprus, romantika, oivaline linnaseviski – tulevad siis, kui sa neid kõige vähem oodata oskad.

Õigupoolest pidi see olema mõnus puhkus: Christine kavatseb minna Norderney saarele, et aidata sõbranna Marleenil tema uut kõrtsi remontida. Aga siis rabab ema teda nõudmisega võtta kaasa ka oma isa Heinz. Juba reisi algul on Christine närvivapustuse äärel, sest papal on kõige suhtes oma arvamus. Vaevalt saarele jõudnud, võtab papa oma sarmi ja põikpäisusega juhtimise ehitusplatsil üle. Asi läheb veelgi hullemaks, kui Heinz tutvub kohaliku lehereporteri Gisbert von Meyeriga. Dora Heldt, sündinud 1961 Sylti saarel, väljaõppinud raamatukaupmees, tegutseb alates 1992. aastast kirjastuse esindajana ning elab praegu Hamburgis. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja need on korduvalt jõudnud Saksamaa raamatumüügitabelite tippu. „Head lugejad, tundke rõõmu humoorika loo üle, mis on lustakalt ja ladusalt kirja pandud.“ – Westfalen-Blatt

Vahetult enne surma paljastab isa pojale saladuse, mis puudutab vanaisa surma asjaolusid. Riiaka loomuga gautšo olevat tapnud omaenese kaaskodanikud unises linnakeses Atlandi ookeani kaldal. See olevat olnud omakohus. Või nii vähemalt räägitakse. Nimetu noormees suundub samasse linnakesse, isegi täpselt teadmata, miks. Ta elab tagasihoidlikku elu ja püüab oma vanaisa kohta rohkem teada saada. Ent elu läheb linnakeses aina keerulisemaks, kuni see muutub ilmselgelt ohtlikuks. „Verest nõretav habe“ on atmosfääriline, ühtaegu rauge ja pinev romaan, mis jutustab kaotatud armastustest, peretülidest, rääkimata saladustest ning raskustest kaasinimeste mõistmisel ja äratundmisel. Daniel Galera napis ja võimsas proosas rullub lahti avastuslik lugu, mis mõjub arhetüüpsena ja ilmutab end kui vägev ookean. Daniel Galera (snd 1979) on oma põlvkonna tuntuim Brasiilia kirjanik. Ta on avaldanud viis romaani, kirjutanud lühijutte, koomikseid ja esseid, lisaks tõlkinud ilukirjandust. „Verest nõretav habe“ on võitnud mitmeid auhindu ja see on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. „Galera kirjutamisviis on suurejooneliselt müütiline, tema stiil veidralt realistlik ja selles on häirivalt tunda, et väikelinna tavalise pealispinna all on midagi korrast ära.“ – Maya Iaggi, The Guardian „Nagu romaani peategelanegi, on Galera ühtaegu nii armastaja kui võitleja ja tema romaan on hurmav. Selles on tugevat tõmmet. Lisaks on romaanil „Verest nõretav habe“ silmapaistev lõpplahendus. See annab mõista, et vähemalt mõnikord on rahu, armastus ja mõistmine ilmselgelt ülehinnatud.“ – Dwight Garner, The New York Times

ON KOHTI, KUST SURNUD KUNAGI EI KAO Mossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad. Ammustel aegadel maeti rabasse ohvriande jumalatele ja räägitakse, et ka tänapäeval kaovad inimesed siin jäljetult. Noor bioloog Nathalie tuleb siia oma märgalasid käsitleva doktoritöö jaoks katseid tegema. Peagi selgub aga, et tema tegelik eesmärk on isiklikumat laadi. Kui rabast leitakse surnukeha, on see niihästi Nathalie kui ka politsei jaoks hirmutav põhjus alustada uurimist, mis siin minevikus juhtus. Nathalie tee ristub rahvusvaheliselt tuntud fotokunstniku Maya Linde omaga, kes töötab uurimise juures politseifotograafina. Mõlemad liiguvad läbi mälu ja pinnase sügavate kihtide šokeerivate avastuste ja kaua varjatud tõe poole. „Ohvriraba“ on köitev lugu märgaladest, bioloogiast, lapsepõlvest ja surmast – ja sellest, mis tegelikult on tõeline ning praegu.

Maailm on katastroofi äärel, ent kui me kaotame usu paremasse tulevikku, siis mis meile üldse alles jääb? Noor mees tulistab Helsingi kesklinnas maja katuselt inimesi. Heausklik ema peab silmitsi seisma kohutava stsenaariumiga, mida ta ei ole võimeline peatama. Õel ei ole muud võimalust, kui jälgida sündmusi eemalt. Üheainsa päeva jooksul laguneb perekond kildudeks ja kui nende elud on kaalul, tuleb igal pereliikmel vaagida põhjalikult asjaolusid, mis on neid sellesse olukorda toonud. Kuid kriis on palju laiem kui vaid üks perekond. Aslak ei ole ainus noormees, kes täna relvaga katusel on. Ta on rahvusvahelise rühmituse liige, kes on otsustanud peatada keskkonnakatastroofi, tappes võimalikult palju neid, keda nad selle eest vastutavaks peavad – esimese maailma inimesi. Kas meeleheitel emal õnnestub oma vastuolulistest tunnetest võitu saada ja jõuda pojani, enne kui on hilja? See lugu räägib eludest katastroofi äärel ja lootuse leidmisest meeleheite palge ees. Elina Hirvoneni on nimetatud oma põlvkonna hääleks. Tema esimene romaan „Et tema mäletaks sedasama“ ilmus eesti keeles 2007. aastal Piret Saluri tõlkes.

CeCe D’Aplièse’il on kogu elu olnud tunne, et ta ei kuulu kusagile. Pärast seda, kui sureb tema isa, salapärane miljardär Pa Salt, on tal tunne, et tema elu on kokku varisemas. Meeleheitel otsustab ta põgeneda Inglismaalt ja selgitada välja, missugune oli tema minevik. Ainsate vihjetena on tal kaasas üks mustvalge foto ja rohkem kui sada aastat tagasi Austraalias elanud naise nimi. Teel Sydneysse teeb CeCe vahepeatuse paigas, kus ta on senini end kõige paremini tundnud: Tais, imekaunil Krabi rannal. Seal, seljakotireisijate hulgas, on ka saladuslik Ace, mees, kes on sama üksildane nagu ta ise ja kes varjab üht saladust. Sada aastat varem saab Kitty McBride võimaluse jõuka proua McCrombie seltsidaamina Austraaliasse reisida. Adelaide’is põimub tema saatus proua McCrombie perekonna omaga – naise sugulaste hulka kuuluvad ka tema kaksikutest õepojad: tormakas Drummond ja auahne Andrew, suure pärlitööstuse pärija. Viimaks Austraalia tolmustele lagendikele jõudnud, alustab CeCe otsinguid. Kuid miski temas tunneb ära selle piirkonna energia, ka tema loomingulisus tärkab taas ning CeCe hakkab uskuma, et see metsik hiigelsuur kontinent suudab talle pakkuda midagi sellist, mille olemasolusse ta oli usu kaotanud: tunnet, et ta kuulub kusagile.

Ühe Islandi kooli õpilased matavad maha ajakapsli, millesse panevad oma kirjad tulevikuennustustega. Kümne aasta pärast kaevatakse kapsel välja, et võrrelda laste prognoose tegelikkusega. Ja selgub, et ühes kirjas on ennustatud kuue ainuüksi initsiaalidega tähistatud inimese surma … Seda veidrat ja esialgu pealtnäha naljakatki lugu määratakse uurima ebasoosingusse langenud politseinik Huldar. Samal ajal leitakse ühe maja aiast inimese kämblad ja varsti tapetakse võikal kombel ka selle maja omanik. Tema nimetähed langevad kokku ühes tulevikuennustuste kirjas surema määratud inimese initsiaalidega. Ja sellele järgnevad uued surmad. Nüüd on asi naljast kaugel. Ohvrite arvu kasvamist on vaja iga hinna eest vältida. Kirja kirjutas koolipoiss ja seetõttu kaasatakse asja uurimisse lastepsühholoog Freyja. Rööbiti pingelise politseijuurdlusega kulgeb ka Freyja ja Huldari keerulise armusuhte lugu. Ja vahel näib, et mõlemad on lootusetult ummikusse jooksmas. Tuntud krimikirjaniku Yrsa Sigurðardóttiri järjekordne põnevusromaan on haarav nagu kõik teisedki tema raamatud. Eesti keeles on kirjastus Varrak senimaani avaldanud neli Sigurðardóttiri romaani. See on teine raamat Freja ja Huldari tegemistele pühendatud sarjast, sarja esimese raamatu „Pärand” võtsid lugejad soojalt vastu.

Mis tunne on olla neurokirurg? Mis tunne on hoida kellegi elu oma käte vahel, teha sisselõige ollusesse, milles tekivad mõtted ja tunded? Mis tunne on elada edasi pärast seda, kui operatsioon, mis pidi päästma kellegi elu, on täiesti untsu läinud? Enam kui mis tahes teises meditsiiniharus peitub neurokirurgia puhul arsti vandes „mitte teha kahju“ kibe iroonia. Ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Kui te usute, et neurokirurgia on täpne ja peen kunst, mida praktiseerivad rahulikud ja distantseeritud kirurgid, sunnib see kaasahaarav, jäägitult aus jutustus teid meelt muutma. Hämmastava kaastunde ja siirusega paljastab üks tuntumaid neurokirurge opereerimise võidukad rõõmud, sügavalt liigutavad triumfid, piinarikkad läbikukkumised, painavad kahetsused ja hetked täis musta huumorit, mis on neurokirurgi elule iseloomulikud. „Ära tee kahju“ pakub unustamatu sissevaate lugematutesse inimlikesse draamadesse, mis leiavad aset tänapäevases rahvarohkes haiglas. Eelkõige on see õppetund lootusrikkusest olukordades, mil tuleb teha elu kõige raskemaid otsuseid.

Hiljuti oma jõukast abikaasast lahutanud kolmekümne kaheksa aastane Vanessa lamab voodis oma tädi korteris. Tal ei ole lapsi, raha ega tõelisi sõpru. Kogu tema elu on keerelnud karismaatilise ja kirgliku Richardi ümber. Kui Vanessa kuuleb, et Richard on kihlatud naisega, kellega mees teda on petnud, variseb Vanessa elu kildudeks. Mõni nädal enne Nellie ja Richardi pulmi on pisimgi detail juba paigas. Pealtnäha on Nellie nagu paljud teisedki noored naised Manhattanil, kuid tegelikult ei ole ta nii muretu, kui esmapilgul paistab. Kui Nellie mõistab, et Richardi endine abikaasa ei pruugi mehel minna lasta, hakkab talle aina enam tunduma, et keegi jälgib teda. Seda raamatut lugedes eeldate te nii mõndagi. See on armukadedast naisest, keda painab kinnismõte rivaalist. See on nooremast naisest, kes on otsustanud abielluda mehega, keda ta armastab. Esimene naine paistab kui täielik katastroof, noorem naine on täiuslik. Te eeldate, et teate motiive, taustalugu, suhete anatoomiat. Te eksite. „Riuklikult kaval kassi-hiire mäng.“ ― New York Times Book Review

Suurbritannia keraamik Edmund de Waal jutustab raamatus „Merevaigusilmadega jänes” oma perekonna loo. Ephrussid olid Venemaalt Pariisi ja Viini rännanud suur rikas juudi soost pankurite suguvõsa, kelle jõukusest oli Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud üsna vähe. Säilinud oli Jaapani tillukeste nikerdatud kujukeste kogu, mida oli peres põlvest põlve edasi antud. Päranduseks saadud netsukete jälgi ajades saab autor oma suguvõsa ajaloost nii mõndagi teada. Kujukesed ostis kunstikoguja Charles Ephrussi ning kinkis need oma nõole Viktorile pulmadeks. Austria Anschluss’i ajal pillutati pere laiali ning nende vara võõrandati. Netsuked päästis teenijanna, kes need põlletaskus oma tuppa viis ja madratsisse peitis. De Waali jutustamisstiil on värvikas ja emotsionaalne. Raamatus on lisaks pereliikmetele palju juttu kunstnikest ja kirjanikest, nii et tegu on ka kultuuriloolise teosega.

Joan ja tema nelja-aastane poeg Lincoln kiirustavad loomaaia väljapääsu poole – on sulgemisaeg. Kauguses kostab ilutulestik … või on see ikka ilutulestik? Ei, need on lasud. Nii algab Joani ja Lincolni painajalik põgenemine püssimeeste eest, kes pimenevas loomaaias inimesi jahivad. Kuhu end peita? Keda usaldada? Igal sammul peab Joan langetama otsuseid ning igaüks neist muutub elu ja surma küsimuseks. Ka Lincolnile küpsiste ostmisest võib saada piinavalt närvesööv retk – millisest varjust kerkib relva hoidev käsi? Õud ei peida end niivõrd püssitorus kui pidevas teadmatuses ja pinges. Joan ja Lincoln on loomaaias loomadena lõksus ning et nende ellujäämine ei sõltuks pelgalt õnnest, peab Joan kasutusele võtma kõik emana õpitud tarkused. Kolm tundi kestva klaustrofoobse painaja jooksul mõistabki naine selgelt üht: Lincolni nimel on ta valmis tegema ükskõik mida. Kui tal on valida poja ja teiste inimeste kaitsmise vahel, valib ta kõhklematult Lincolni. Ent kuidas ikkagi tõmmata joont enesealalhoiuinstinkti ja moraalse kohustuse vahele teisi aidata? Kelle ja mille nimel oleme valmis surema?

Väljapaistva ja tunnustatud autori Helen Macdonaldi raamat on isikupärane segu looduskirjandusest ja memuaaridest, milles põimuvad kinnisideed, hullus, mäletamine, müüdid ja ajalugu. Kui Helen Macdonaldi isa ühel Londoni tänaval ootamatult suri, oli selle mõju tütrele hävitav. Lapsest saati kullidest lummatud ja tolleks ajaks juba kogenud kullikasvatajana ei olnud Helen aga kunagi tundnud kiusatust kasvatada kanakulli, üht kõige raskemini treenitavamatest ja kardetavamatest röövlindudest. Leinates isa, nägi ta nüüd kanakulli raevukas ja metsikus iseloomus peegeldumas midagi endast. Jõudnud otsusele üks selline lind üles kasvatada, võideldes ühtlasi sel moel oma kaotusega, ostiski Macdonald Mabeli ning alustas katsumusterohket ettevõtmist, kaaslaseks „Kunagise ja tulevase kuninga” autori T. H. White’i „Kanakull”. Projitseerides ennast „kulli taltsutamise eesmärgil metslinnu teadvusse”, kompas Macdonald inimeseks olemise piire. See muutis ta elu. Tegu on südantlõhestava ja vaimuka teosega, kus autor on võtnud kartmatu aususega kirjeldada oma ränka kaotust ning väljendab täiesti unikaalsel moel ühe erakordse linnuliigi külgetõmbejõudu, analüüsides paralleelselt ka oma ekstsentrilist kullikasvatajapraktikat.