Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 748

1971. aasta sügisel hukkuvad Prantsusmaal Esimese maailmasõja lahingupaigas noor norralane ja tema prantslannast elukaaslane. Nende kolmeaastane poeg Edvard kaob jäljetult. Neli päeva hiljem ilmub laps välja kadumiskohast sadakond kilomeetrit eemal. Edvard kasvab üles vanaisa juures üksildases Norra mägitalus. Kui vanaisa sureb, seisab 23-aastane Edvard silmitsi mitme mõistatusega. Miks läksid tema vanemad ohtlikku metsa, ja kas see oli juhus, et sõjaaegne gaasimürsk nende jalge all lõhkes? Ja kes saatis vanaisa matusteks imeilusa haruldasest puidust puusärgi? Vastuseid otsides satub Edvard Shetlandile ja Prantsusmaale ning kaevab mineviku hämaratest soppidest välja oma perekonna loo, mis on tihedalt seotud nii 20. sajandi Euroopa suurte tragöödiatega kui ka ühe rahutu hingega tisleriga, kes läks kolmekümnendatel aastatel Pariisi õnne otsima.

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

Yvonne Carmichaelil on suurepärane karjäär, ilus kodu ja hea abielu. Aga kohtumine võhivõõraga toob kaasa kirgliku kõrvalhüppe. Kahe elu lahus hoidmine näib esmapilgul lihtne. Kuid siis leiab ta end süüpingist. Ja kohtusaalis sõltub kõik ühest õhtust pimedal tupiktänaval. … see hetk ongi käes. Hetk, mil kõik variseb kokku ja ma tean, ja ka sina seal süüpingis tead, sest langetad pea käte vahele. Teame mõlemad, et kaotame mõne hetke pärast kõik: meie abielud on läbi, karjäärid hävinenud, ma olen kaotanud oma poja ja tütre austuse ja, veelgi enam, mängus on meie vabadus. Kõik, mille nimel oleme tööd teinud, kõik, mida kaitsta püüdnud … Kõik laguneb peagi koost. Inglise kirjaniku Louise Doughty (1963) romaan „Keelatud vilja tänav“ („Apple Tree Yard“) on psühholoogine põnevik salasuhtest, pimestavast kirest ja ohust, mis tabab täiesti ootamatult. Väärtustest, mille järgi elame, ja valikutest, mida teeme.

Seekord otsustab Henry ära kaotada telekapuldi, kandideerida koolivalimistel, võidelda lilla sauruse pärast viimse veretilgani ja anda uhke mustkunstietenduse. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus.

Selles raamatus püüab Henry vend Perfektne Peter käituda kordki niisama halvasti kui Henry, Henry ise aga saab süsti, peab sünnipäeva ja loob salaseltsi. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus.

Henry on üks hirmus poiss, arvavad täiskasvanud. Aga Henry ise ei tee sellest välja. Tema korraldatud ettevõtmistest ja tempudest see ja järgnevad Hirmsa Henry sarja raamatud räägivadki. Isegi kui Henry püüab olla oma venna Perfektse Peteri moodi või käia balletitunnis, on tulemus ikka võrdlemisi hirmus.

See on ühe mõranenud perekonna, aga samas ka väikese Aadu lugu. Poisi isa Ants on üsna mõtlematult abiellunud arstiks õppiva tudengineiuga, kel ülikool pooleli jääb – osalt lapse sünni, osalt kergemeelse ellusuhtumise tõttu. Kuna poisi isa on Soomes paremat teenistust otsimas, jääb Aadu aastateks emapoolse vanaema kasvatada, kes sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Lõpuks saadab poisi ema seitsmeseks saanud Aadu elama isa juurde, kes on taas kodumaal ning endale uue, lasteaiakasvatajana töötava kaasa leidnud. Nii on väikese poisi eksirännakud möödas – tal on taas oma isa ning uus ema. Selle pere meestele – väiksesele Aadule ja isa Antsule – süstib meelekindlust ja elutarkusi sõjaveteranist naabrimees Voldemar. Tema jutustused moodustavad romaani teise tasandi.

Tunnustatud soomerootsi kirjaniku Kjell Westö uusima romaani tegevus toimub 1938. aastal Helsingis. See oli aeg, kui maailma demokraatia oli ohtu sattunud, paremäärmuslikud meeleolud levisid üle maailma, ähvardamas oli uus sõda. Kõik need oma aja teemad, fašism, antisemitism, rassipuhtus jne kajastuvad ka romaanis. Tegelaste saatus peegeldab sõnumit: õiglus ei ole iseenesestmõistetav, õiglane saatus on privileeg. PÄLVIS PÕHJAMAADE NÕUKOGU KIRJANDUSAUHINNA 2014

Jocelyne on 47 ja tal on väike pudupood. Ta on natuke ülekaaluline, tema abikaasa Jocelyn on täiesti tavaline ja tema parimad sõbrannad on kaksikud, kes peavad kõrvalmajas ilusalongi. Jocelyne on jõudnud punkti, kus ta hindab oma elu ja võrdleb seda oma teismeliseea unistustega. Kui Jocelyne oli 17, suri ta ema, isa invaliidistus veidi hiljem ja nii pidi Jocelyne noorelt alustama tööd pudupoes, selle asemel et jätkata oma unistuste poole pürgimist. Aga on ta siis tõesti õnnetu? Tal on vabad nädalavahetused, sõbrad, tema kudumisblogi, tema töö ja tema väikesed naudingud. Siis ostab ta kaksikute pealekäimisel lotopileti ja võidab 18 miljonit. Ta võiks muuta oma elu täielikult, aga mida ta tegelikult tahab? Ta ei räägi kellelegi oma võidust, veel mitte … Ta asub koostama oma soovide nimekirja: uus mantel, vannitoavaip, tütre külastamine Inglismaal. Ta astub sisse Chaneli poodi Pariisis, mõeldes, et võiks osta kõike, mida tahab, kuid kas uus kott teeks ta tõesti õnnelikumaks kui võileib, mille abikaasa hommikul valmistas? Vahepeal saab tema käsitööblogi üha populaarsemaks, tuues uusi sõpru ja äripakkumisi. Jocelyne tunneb end oma harjumuspärases elus turvaliselt ja kõhkleb raha välja võtmast. Ta vaid koostab üha uusi oma soovide nimekirju, et mida kõike võiks selle rahaga teha. Kuid ühel päeval variseb kõik …

Miljonär Diego Sajes, kes kunagi maakolkas elas, arvab küüniliselt, et kõik maailmas on ostetav ja müüdav. Isegi maailma kõige kuulsamate kaunitaride soosing. Kuid kas õnnestub tal osta Inglise aristokraatide hulka kuuluva naise armastus?

Noor Leslie, kes on kaotanud lootuse leida tõelist armastust koduses Chicagos, otsustab suunduda otsinguile mõistatuslikku ja paljulubavasse Indiasse. Ta kohtab oma teel mitut meest ja nad kõik tahavad saada selle veetleva seikleja väljavalituks. Kirglik prantslane, piltilus türklane, pilkehimuline ameeriklane – kes neist on talle saatuse poolt määratud?

Pärast esikromaani „Hüpnotisöör“ tohutut edu nii Rootsis kui ka kogu maailmas toob Lars Kepler meieni järgmise loo kriminaalkomissar Joona Linna juhtumite sarjast – „Painajalik leping“, mida on eri keeltes müüdud juba enam kui pool miljonit eksemplari. Ilusal suveööl leitaks Stockholmi saarestikus triivivalt mahajäetud lõbusõidulaevalt noore naise surnukeha. Tema kopsud on täis soolast vett, kuid selle vee jälgi pole ei tema riietel ega teistel kehaosadel. „Ta uppus, Joona,“ lausub kohtumeditsiini professor. „Uppus?“ Professor noogutab ja naeratab. „Ta uppus laeva pardal.“ „Äkki keegi leidis ta merest ja tõmbas laeva pardale?“ „Kui ma nii arvaksin, siis ma ei raiskaks su aega,“ sõnab professor. Järgmisel päeval leitakse üks mees surnuna Stockholmist, riigile kuuluvast korterist. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga. Muidugi on Linnal õigus, kuid see ei tähenda veel, et juhtum saaks lahendatud – tegelikkuses on hoopis tegu peadpööritavalt pingeliste ja ohtlike sündmuste ahela eelmänguga. On asju, mida ei lõpeta isegi surm…