Современная зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 99

Mina – nagu iga teinegi inimene – ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun. Tihti kuuleme, et kellelgi on elus raske, aeg-ajalt kuuled, et mõni tuttav on surnud või sugulane raskelt haige, aga miskipärast keeldub inimmõistus sellist võimalust iseenda puhul tunnistamast. Ometi leidsin end istumas hallide seintega haiglakoridoris, kus mornil ilmel inimesed ringi liikusid ja valget ust vahtimas, mille taga ootas minu saatus. Peast käis läbi miljon mõtet, aga mitte ükski neist ei olnud ligilähedanegi sellele, mis tegelikult juhtuma hakkas. *** Seda lugu on raske lugeda. Veel raskem on Raini raamatut käest panna. “Elus” annab sõnale “elus” uue tähenduse, isegi siis, kui pole surma nii lähedalt näinud." Mihkel Raud Usun, et elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest ELUS paremaid valikuid tegema. Oma elu hinnates, plaanides ja sättides tuletan seda endale aeg-ajalt meelde. Raini lugu lugedes mõistad seda veel paremini ja ehk hindad igat hetke oma ELUS rohkem, kui varem. Väga haarav ja liigutav lugu, väga hästi jutustatud, väga hästi kirja pandud. Peep Vain

„Kui sina oled selle ära unustanud, auväärt härra, siis las ma tuletan sulle seda ise meelde: ma olen sinu naine.” Nii kirjutab Napolis elav Vanda oma abikaasale Aldole, kes on äsja pere maha jätnud ja uue naise juurde läinud. Aastakümneid hiljem, kui Vanda ja Aldo on juba vanaks jäänud, murtakse ühel päeval nende korterisse sisse. Vägivaldne sündmus äratab ellu mälestused, mida seni hoolikalt luku taga on hoitud. „Seotud” räägib loo lahkuminekust ja perekonna lagunemisest. Vähesed kirjanikud on suutnud seda valusat teemat edasi anda sellise psühholoogilise meisterlikkusega, juhtides lugeja läbi erinevate tunnete kadalipu. Domenico Starnone (snd 1943) on Napolist pärit kirjanik, stsenarist ja ajakirjanik. Tema raamatute põhjal on valminud filme ja ta on Itaalia olulisima kirjandusauhinna Strega laureaat. „Siin on käsil nutikas mäng ja lugeja mõistab üsna ruttu, et on sattunud väga intelligentse kirjaniku meelevalda.” – Jhumpa Lahiri, kirjanik

Pino Lella ei taha ei sõjast ega natsidest midagi teada. Ta on tavaline Itaalia teismeline, kellele meeldivad üle kõige muusika, toit ja tüdrukud, kuid nooruspõlve süütud ja muretud mängud on lõppemas. Kui ta kodumaja Milanos liitlasvägede pommirünnakus hävib, ühineb Pino põrandaaluse võrgustikuga, mis aitab juutidel teisele poole Alpe pageda, ning armub endast kuus aastat vanemasse kaunisse leske Annasse. Pino vanemad tahavad poega säästa ning sunnivad teda astuma Saksa armeesse – nende arvates pääseb ta niimoodi rindele saatmisest. Kui aga Pino haavata saab, võetakse ta pelgalt kaheksateistkümne aastasena Adolf Hitleri asemiku Itaalias ning ühe Kolmanda Reich’i kõige mõistatuslikuma ja võimsama väejuhi kindral Hans Leyersi isiklikuks autojuhiks. Nüüd, kus Pinol on võimalik liitlaste hüvanguks Saksamaa kõrgema väejuhatuse järele luurata, suudab ta oma salajast võitlust pidades välja kannatada nii sõjakoledused kui ka natside okupatsiooni ning tema julgusele annab tiivad armastus Anna vastu ja unistus nende tulevasest ühisest elust. Unustatud kangelase tõestisündinud lool põhinev „Veripunase taeva all“ on võimas lugu ühe noore mehe uskumatust vaprusest ja sitkusest ajaloo süngeimatel hetkedel. Raamatu põhjal on valmimas teleseriaal. MARK SULLIVAN (snd 1958) on kirjutanud kaheksateist romaani, sealhulgas New York Timesi menuka sarja „Private“, mida ta kirjutab kahasse James Pattersoniga. Ta on oma teoste eest saanud arvukalt auhindu, sealhulgas WHSmithi uue talendi auhinna, ning tema teostele on omistatud New York Timesi märkimisväärse raamatu ning Los Angeles Timesi aasta parima raamatu aunimetused. Ta kasvas üles Massachusettsi osariigis Medfieldsis ning lõpetas Hamiltoni kolledži. Seejärel töötas ta rahukorpuse vabatahtlikuna Lääne-Aafrikas Nigeris. Ameerika Ühendriikidesse naastes omandas ta Northwesterni ülikooli Medilli ajakirjandusinstituudist magistrikraadi ning hakkas tööle uuriva ajakirjanikuna. Sullivan armastab suusatada ning elab koos abikaasaga Montana osariigis Bozemanis. Eesti keeles on Sullivanilt ilmunud „Puhtaks saamine“ (2000) ja „Vaimutants“ (2002) ning koos James Pattersoniga „Salamängud“ (2012).

Amber ootab oma hukkunud mehelt last ja seetõttu tundub kiindumus uue tuttava Adami vastu kohatu. Nad on vaid sõbrad…

Haiglapalatis meelemärkusele tulles näeb Julia enda kõrval meest, kes väidab, et on tema abikaasa. Mees teatab, et naine sattus autoavariisse, kuid füüsiliselt on temaga kõik korras. Samas taipab Julia õudusega, et ei mäleta ei meest, nende pulmi ega mesinädalaid, küll aga kõiki teisi sündmusi oma elus. Nüüd peab ta valima, kas mehega uuesti suhe luua või temast lahku minna.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“ Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt. „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks. Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.

Austraalia suurimasse linna ja majanduskeskusesse Sydneysse tõi mind uitmõte: tulin 1990ndate lõpul siia vahetusõpilaseks. Nüüd elan ma Smaragdlinnas koos oma austraallasest ja Eesti-entusiastist abikaasa ning kahe tütrega.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet. Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted. „Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust. Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde. Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Noorena armus Molly Anderson ülepeakaela nägusasse paha poisi mainega Dylan Blacki, kuigi noormehel jätkus silmi vaid tema vanemale õele. Kui aga nende suhtest midagi välja ei tulnud, jättis noormees ka Mollyga hüvasti, lubades, et kunagi täiskasvanuna ootab neid ees suur ühine seiklus. Aastaid hiljem, kui Molly kihlatu jätab ta vahetult enne jõulupühi maha, on naine valmis nõudma Dylanilt lubaduse täitmist.

„Elunautijad“ on Neshovi-saaga viies raamat, järg romaanidele „Berliini paplid“, „Erakvähid“, „Rohelised aasad“ (eesti keeles kõik 2008) ja „Andestada saab alati“ (2017). Tormod Neshov elab nüüd hooldekodus ja tunneb end seal turvaliselt. Kuid ta on kaitsetu mälestuste ees, mis öösiti tema üle võimust võtavad. Mitte mingi hinna eest ei soovi ta külastada Neshovi, kuigi Torunn on nüüdseks talu üle võtnud ja vana räämas maja on korda saamas. Torunn osaleb üha rohkem Margido matusebüroo tegemistes. Erlend on end ajutiselt töölt vabaks võtnud, et hoida silm peal Klampenborgi villa remondil, ja tema elu oleks puhas nauding, kui Raasukese uued toitumisreeglid seda elu ei segaks. Ragde on kirjutanud järjekordse haarava loo vanadest roostes peresuhetest, mis siiski on sisimas soojad; surmast, mis võib olla järsk ja halastamatu, ja elust, mis peab alati edasi minema. „Elunautijad“ on õrn, kuid jõuline lugu sellest, mis lahutab, ja sellest, mis seob inimesi ning just see teeb teose hingeminevaks tervikuks. Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud ka populaarne telesari. Eesti keeles on samalt autorilt ilmunud ka romaanid „Öine soov“ (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks“ (2012).