Зарубежные приключения - скачать книги или читать онлайн. Страница 9

Алина придумала для туристического агентства, где они работали с подругой Мариной, новый сногсшибательный маршрут: в английскую деревушку Плакли – там водится целых двенадцать привидений! И не смотря на сомнения Марины, группа любителей потусторонних явлений все же отправилась в путешествие. Вместе с привидениями туристов настигли на туманном острове всевозможные беды и несчастия: мало кому удалось вернуться домой без бинтов, гипса или костылей. Но самое ужасное ждало впереди: бизнесмена Богомолова убили вскоре после возвращения. Он и был объектом покушений в Англии – догадались Марина и Алина. Значит, преступник – кто-то из членов группы. Что ж, подружки проверят всех и вычислят убийцу, ведь только так можно спасти репутацию агентства…

Käesoleva raamatu pealkiri ja sisu on saanud inspiratsiooni Risto Lauri 2013. aastal ilmunud raamatust „ISLANDILE. Teekond ja päralejõudmine” (koostaja Laine Randjärv), mille andis välja Kirjastus SE&JS.

Судовий хірург, а потім капітан корабля Лемюель Ґуллівер вирушає у плавання, навіть не підозрюючи про те, що на нього чекає безліч веселих, але іноді й небезпечних пригод. Кожна подорож стає для нього життєвим уроком, який змушує його, а з ним і читачів, по-новому поглянути на звичні речі.

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri "hinge" ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu "Mahajätjad" psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

"Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse. Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine. *** „Nendeks õhtuteks, kui sulle jälle öeldakse, et „osta endale elu“. Kui ei jaksa, ei taha, ei viitsi elu osta. Aga tahaks ikkagi teada, tunda, vaadata maailma. Mugavalt. Kodust lahkumata. Nendeks õhtuteks osta endale Alani raamat.“ Kaur Kender „Alan kirjutab esimesel leheküljel, et see pole reisiraamat, roadmovie käsikiri, eneseabiõpik, autobiograafia, naljaraamat ega armastuslugu või sügav sisekaemus. Aga see raamat on kõike seda ja rohkemgi veel!"" Evelin Võigemast

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud. Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata. Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam. Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed. Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel. Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee? Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida? Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad. Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala. Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

Kõrvemaa kohtumised. Leedu linnujaam. Eestimaa pilvepiirilt. Saimaa rahu. Lapimaa värvimäng. Sürreaalsed ekspeditsioonid Siberis. Fääri saarte unistus. Ürgne loodus, ürgne kutse. Möödunud sajandi rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Kunagiste reisikogemustega ei ole rändajal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.