Детективы - скачать книги или читать онлайн. Страница 395

Meredit Mitchell on rõõmus, kui vana sõber Toby Smythe välja ilmub, kuid see polnud ainult sõbralik visiit, Toby vajab Meredithi kihlatu, politseiülem Alan Markby abi. Aastaid tagasi oli Toby sugulast Alisoni süüdistatud oma tädi mõrvas ja kohus oli ta õigeks mõistnud. Nüüd saab Alison anonüümkirju, mis viitavad tollastele sündmustele. Kes neid kirjutab, ja kes teab Alisoni minevikust? Markby ei taha sekkuda, seda enam, et Toby ei kuulu ta lemmikute hulka. Pealegi mõtlevad Alan ja Meredith eelolevatele pulmadele ja ükski segamine pole teretulnud. Ainult kirjadega kaasnev mõrv sunnib Markbyt asja siiski uurima. Markby uue meeskonnaliikme Jess Campbelli ning kahe agara amatööri – Meredithi ja Toby – abiga hargneb Mitchelli ja Markby seikluste viimases raamatus lahti kahekümne viie aasta tagune mõistatus ja selle kohutav pärand.

Kui politseülem Alan Markby kuuleb, et Stovey metsast Cotswoldsis on leitud inimluud, käib tal külm judin üle selja. Kakskümmend kaks aastat tagasi ei õnnestunud tal leida seal jõhkrat sarivägistajat, kes ahistas kohalikke naisi. Pärast viiendat vägistamist kurjategija kadus ja keegi polnud temast enam kuulnud. Nüüd võib sünge leid uurijad uutele jälgedele juhtida. Aga kohe avastatakse veel üks laip ja sugugi mitte aastatetagune. Kas need kaks asja on omavahel seotud? Tundub, et keegi külaelanikest varjab kiivalt nii vanu kui ka uut kuritegu…

Meredith Mitchell ja Alan Markby on jõudnud nüüd juba kooseluni. Ükskord Londonist koju sõites kohtub Meredith rongis Jan Oakleyga, noormehega, kes on äsja Poolast saabunud. Noormees väidab, et sajandi eest Bamfordis elanud William Oakley, keda kunagi süüdistati, aga mõisteti õigeks oma naise Cora mürgitamises arseeniga, on tema vanavanaisa. Praegu on suguvõsast alles üksnes kaks eakat õde, kes ei taha kuuldagi, et nad peavad oma üsna lagunenud maja müügist loodetud raha kellegagi jagama. Jan on rahast aga vägagi huvitatud. Enne kui müügitehing sõlmitud saab, sureb Jan arseenimürgitusse ning uurimine algab…

Kui Meredith Mitchell ühel õhtul üksildasel maanteel Bamfordi poole sõites hääletaja peale võtab, jääb temasse kummaline, rahutu tunne. Mis võib sellel enesekindlal, kuid salatseval noorel naisel olla asja Tudor Lodge’i – Brüsselis töötava advokaadi Andrew Penhallow’ kaunisse vanasse majja –, kuhu ta palub end viia? Penhallow sõidab lakkamatult edasi-tagasi kodu ja mandri vahet, kuid sel õhtul on ta juhtumisi kodus, ja kuna poeg on linnast väljas ning naine migreeniga voodis, on ta päris omapead. Mis on aga ebaõnn, sest järgmisel hommikul leitakse ta mõrvatuna aiast. Vanu lahkhelisid nii hästi mäletavate kohalike rahuloluks ilmneb Penhallow’ mõrva järel nii mõndagi tähelepanuväärset tema kaksikelu kohta. See aga muudab mõrvajuurdluse politseiülem Alan Markby jaoks tunduvalt keerulisemaks, kuna ta tundis tapetud meest poisipõlves. Andrew Penhallow’ minevikus on kahtlemata kummitusi – kas üks neist on nüüd tõesti talle järele tulnud?

Politseiülem Alan Markby ja tema sõbratar Meredith Mitchell vajavad hädasti puhkust ning selleks tundub olevat kõige sobivam paik väike külake Cotswoldis. Nende naabriks on pensionil ajakirjanik Wynne Carter, kes räägib klaasi murakaveini juures oma viimastest kahtlustest – et koloriitse kohaliku vanaproua Olivia Smeatoni elu ja surm polnud päris sellised nagu arvati. Politseiülem Markby on küll rohkem huvitatud Olivia maja ostmisest kui selle vabanemise asjaoludest, ent Meredithis tekitab vanaproua surm huvi. Kui leiab aset veel üks sündmus – seekord verd tarretama panev –, tundub, et Meredithi kahtlused on õigustatud…

Ebatavaliselt jahedal suvepäeval avastatakse Bamfordi vanas kirikuaias midagi jubedat. Greshamite hauaplatsilt kaevatakse välja tütarlapse surnukeha, mis lamas seaduslikuks matmiseks liiga madalal ja oli liiga värske, et kuuluda kellelegi Greshamitest. Politseiülem Alan Markby ei suuda panna vastu kiusatusele lahendada ise kaheteistkümne aasta eest aset leidnud kuritegu, kuigi see seab tõsisesse ohtu pikalt ette kavandatud paadimatka tema sõbratari, välisministeeriumi ametniku Meredith Mitchelli seltsis. Puhkusereisist ilma jäänud Meredith tunneb isegi kergendust, kuna nüüd on tal rohkem aega kuulata külajutte ja osaleda kohaliku parlamendisaadiku õhtusöögil, kus ilmneb, et nii saadikul endal kui ka tema võimukal emal võib olla surnud tüdrukuga mingi seos…

Neljas raamat krimisarjas, mille tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell, kes on Briti Välisministeeriumi töötaja. Ann Granger annab väga hästi edasi Inglismaa väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Meredith Mitchell on rõõmus puhkuse üle, mis annab talle võimaluse sõita maale ja veeta natuke aega koos Alan Markbyga. Mõlemad lähevad ka uhke uue hotelli avamisele, kus aga toimub järjekordne tragöödia – avamise ajal tapetakse seal üks kohalik naine. Nii tulebki Meredithil muretu puhkuse asemel hoopis inspektor Markbyt mõrvari tabamisel aidata. Samas sarjas on varem ilmunud Ann Grangeri kriminaalromaanid “Ütle seda mürgikeeli”, “Mõrvahooaeg” ja “Külmunud muld”.

Meredith Mitchell lõpetab töö välismaal ja peab kolima tagasi Inglismaale. Ta otsustab üürida majakese Oxfordshire’s ja sealt Londonis tööl käia. Vähehaaval tekivad tal ka suhted naabritega ning tundub, et kõige paremini saab ta läbi Harrietiga, kauni ja iseseisva naisega. Kui Harriet aga teise jõulupüha jahi alguses tapetakse, tuleb Alan Markbyl kuritegu lahendada. Meredithil õnnestub teda oma tähelepanekutega aidata.

Kui vana Monty Bickerstaffe leiab oma elutoast laiba, on see väga ebameeldiv üllatus – paraku ei jää see ka viimaseks. Monty ei taha eriti, et politsei hakkaks nuhkima vanas poollagunenud härrastemajas, kus ta üksi elab. Ühtlasi väidab ta kindlalt, et tal pole aimugi, kes see surnu olla võiks. Suurt rohkem pole politseil abi ka kohalikest elanikest, kes pole märganud midagi tavatut, ega Monty sugulastest, kes väidetavalt ei saa aru, miks see tundmatu surnukeha just sinna jäeti. Inspektor Jess Campbell on aga veendunud, et keegi valetab. Ta hakkab koos peainspektor Ian Carteriga Monty suguvõsa ajalugu uurima ning avastab sealt nii mõndagi vapustavat…

Scotland Yardi peainspektor Duncan Kincaid ja seersant Gemma James pole veel kunagi pidanud tegelema juhtumiga, mis puudutab neid nii lähedalt. Nimelt leitakse surnuna Duncani hea sõber ja naaber Jasmine Dent. Kuna ta oli vähki suremas, tuleb esialgu kõne alla enesetapp. Gemma meelehärmiks ei suuda Duncan aga selle seletusega kuidagi leppida. Sedamööda, kuidas Duncan ja Gemma jõuavad üha lähemale Jasmine’i surma tegelikule põhjusele, tugevneb ka nende omavaheline side… Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on hoopis keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. „Kõik saab korda“ on kahe erakordselt sümpaatse peategelase, peainspektor Duncan Kincaidi ja seersant Gemma Jamesi tegemisi käsitleva romaanisarja esimene raamat.

Piper Cherokee sportlennuk kukub mäenõlval alla ja süttib. Piloot ja kaasreisija hukkuvad. Kurt Wallander Ystadi politseist avastab peagi, et ühtegi lennukit pole kadunud – järelikult puudus alla kukkunud lennukil lennuluba. Keset katastroofijuurdlust saabub öine häirekõne: õdede Eberhardssonide õmblustarvete äris on puhkenud tulekahju. Majja sisse põlenud õdede surnukehade hilisem ekspertiis paljastab kohutava tõe: mõlemat hukkunut on kuklasse tulistatud. „Püramiid“, eelviimane Wallanderist jutustav romaan, astub sammukese tagasi: lugu algab 1969. aastal, mil Wallander on kõigest 21-aastane patrullpolitseinik, ja lõpeb 1989. aastal. Niisiis annab romaan tähtsamad lähtekohad Wallanderi isiku mõistmiseks. See jutustab algusaegadest Monaga, kohtumisest Wallanderi õpetajaks saanud Rydbergiga ja sellest, kuidas Wallander hakkab mõistma, et temast võib kõigest hoolimata saada hea kriminaalpolitseinik. Henning Mankell (s 1948) on kirjanik ja lavastaja, kes elab Mosambiigis ja Rootsis. Mitmed Kurt Wallanderist jutustavad kriminaalromaanid on saanud Rootsi krimiakadeemia ja Skandinaavia kriminaalkirjanduseühingu auhindu ning neid on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Detektiiv Yaşim lahendab järjekordset saladust ja loomulikult on tema kõrval ustavad sõbrad. Stanislaw Palewski tegutseb endiselt Poola saadikuna, hoolimata sellest, et riiki nimega Poola ei eksisteeri; transvestiit Preen leiab varjupaika vajavatele oma teatris ikka ulualuse ja turul köögiviljadega kauplev George jagab Yaşimile tasuta head-paremat. Istanbulis oleks kõik nagu korras: troonile on asunud uus sultan, haaremisse saabuvad uued tüdrukud, rahva rõõmuks avatakse uus sild üle Kuldsarve väina. Ent Halki saare kloostris leiavad mungad kaevust tundmatu mehe laiba, kaugelt mägedest võtab lambakarjus ette pika teekonna ammuse ülekohtu eest tasumiseks, haaremis tuleb ette salapäraseid surmajuhtumeid ning mis kõige hullem, järsku on kadunud kogu Ottomani impeeriumi laevastik Yaşimi kunagise õpetaja Fevzi Ahmeti juhtimisel, jättes Istanbuli ähvardava Venemaa ees kaitsetuks. Yaşimil on, mille üle mõelda, ja lugeja saab seda teha koos temaga. Jason Goodwini esimene raamat Yaşimist, “Janitšaride puu” (2006) sai pärast ilmumist rahvusvaheliseks bestselleriks, on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ja pälvis 2007. aastal Edgar Allan Poe’ auhinna