Классика - скачать книги или читать онлайн. Страница 284

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast. […] „Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.” Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt: „Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…” […]

[…] Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle. Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes. […]

Teotahtelist poiste jutukogu mis koosneb Parijõe varasematest lastejuttudest koostas autor 1941 aastal, raamat aga ilmus esmakordselt 1942 aastal juba peale tema hukkamist. Sisaldab jutte: Andu raadio, Tuleohus, Uppumisohus, Meie Eku, Suuskadel Vallastesse, Vasikat õpetamas, Aino ja Leeni kodus, Koduseid talitusi tegemas, Kevadine suurvesi, Lehe-Sassi omad uisud, Kui meie hakkasime pillimeesteks, Rein ja anna mängivad poodi, Kuidas Enn ja Jaan olid mesinikud, Aino kootud kindad, Vastlapäev, Kui isa kinkis raamatuid. […] Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie koorijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle. „Tseetuur… tseetuur pole õige!” Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks: „Tseetuur on sama, mis peemollgi, seda on raske mängida. Meil isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!” Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri nii, et silmad tahtsid pealuust välja tungida. Kõige viimaks prooviti minu viiulit. See oli küll kõige haledam mänguriist. Hobusesaba-jõhvist keeled katkesid sageli, kui neid veidi timmisid, kuna hääl oli õige haledalt kiunuv. Juks katsus viiulit siit ja sealt; leidis, et pole veel päris hästi sisse mängitud. „Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida,” oli tema lõplik otsus. […]

Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepõlve kodupaika – 20 sajandi alguse moonaküla vabriku külje all läbi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jälle kirjutab Parijõgi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest väärtustest nagu ausus ja õiglus. Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie küla, Tööl, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepäev, Sadamas. […] Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina töölt tulen, ja küsis: „Kas oled ka väsinud?” Mina ütlesin, et: „Olen küll!”, näitasin temale oma nägu ja ütlesin: „Vaata, kui must larhv!” Aga Joosep oli nii rumal, et ei teadnud, mis see larhv on. Siis kutsus ema mind sööma, aga mina ütlesin: „Või ma saan kohe tulla! Tarvis enne nägu ja kaela pesta; meil on kolemust töö.” Ma siis näitasin emale, kui mustad on mu käed ja kõrvad ja kael. Ema ütles, et: „Oi!” Tõi seepi ja pesuvanniga vett õue, ikka just kui isalegi. Mina käärisin särgivarrukad kõrgele üles, pesin ja solistasin kaua aega ja rääkisin Joosepile, et leidsime metsast ussi, ja uss näitas jalgu. Joosep ikka vaatas vahel minu kõrvu ja kaela, et kas on juba puhtad. Kui tema ütles, et: „Nüüd on puhas,” siis puristasin ja jätsin järele. […]

Kogus on 52 Lermontovi luuletust aastatest 1828-1841, tõlkinud Marie Under. […] Ta langes! Langes!… Milleks nuttu? Miks tühja kiidu järelhüüd? Miks õigeksmõistu väetit juttu? Kõik saatus otsustanud nüüd! Te poolt eks õelalt kiusat taga Saand tema vaba, julge and Ning naljaks suureks puhut aga Too leek, mis tema taltsutand… Noh, rõõmustage!… – Kuhjus mustus, Tal talumatuks muutus järg: Suur geenius kui küünal kustus […]

Aleksei Tolstoi kuulsaim ulmeromaan.

Fantastiline romaan «Aeliita» on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gusevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas «Krasjana Nov». Tõlkija

Romaani «Suure meistri käsi» peetakse gruusia proosa üheks tippteoseks. Selles on kujutatud perioodi mis eelnes Gruusia ajaloo «kuldsele sajandile», nõndanimetatud Gruusia renessansile (XII saj.), mida iseloomustab riigi erakordselt suur sõjaline ja poliitiline võimsus ning kultuuriline õitseng. Käsitletud ajajärgul – XI saj. alguses – kestab Gruusias juba eelmise sajandi lõpul alanud võitlus riigi ühendamise eest ning on märgata esimesi edusamme kunsti, eelkõige arhitektuuri valdkonnas. Teose süžee aluseks ongi võetud Svetitshoveli peakiriku ehitamine Mtshetas. Romaanis figueerivad ajaloolised tegelased kuningas Giorgi, katoolikos Melkhisedek ja ehitusmeister Arsakidze.

20. sajandi ühe silmapaistvama vene kirjaniku Mihhail Afanasjevitš Bulgakovi autobiograafiline romaan. Teatriromaan, mis autoril lõpetamatta jäi, räägib Bulgakovi kogemustest teatrimaailmas.

Vene klassiku Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel.

Vene klassiku Aleksandr Puškini ajalooline romaan.

Nikolai Gogoli jutustus "Vana maailma mõisnikud".