Классика - скачать книги или читать онлайн. Страница 292

Helmi Mäelo (1898 – 1978) kuulub küll eesti kirjanduse pagulasautorite nimistusse, kuid tema kirjanikutee sai alguse enne Teist maailmasõda kodumaal. Tuntuse saavutas ta käesoleva romaanidiloogiaga “Vallaslaps. Eevi Altma abielu”, mis ilmus eraldi raamatutena 1934. ja 1935. a Tartus, ja seda just kõlbeliste küsimuste julge käsitlemise, laiemalt n-ö naisteema tõttu. Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.

Romaani eellooks on üliõpilaste – kahe noormehe ja nende kursuseõe suhe. Neiu valib elukaaslaseks kahest mehisema, andekama, silmapaistvama. Romaani põhitegevus langeb üheksakümnendate algusse – ühel õhtul, paarkümmend aastat hiljem, otsib naine selle teise mehe üles ja teatab, et ta abikaasa on jäljetult kadunud. Peategelane asub oma sõpra otsima; tal pole algul ainsatki jälge. See on romaan igaühesaladusest, sõprusest, armastusest, reetlikkusest, vastutusest, elu eest põgenemisest.

Karl Ast Rumori mälestused, mida ta kirjutas kõrges eas ja Eestist kaugel, ilmuvad nüüd Eestis esimest korda ja esimest korda ühiste kaante vahel.
Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, aktiivne ja muutusterohke, teda teatakse revolutsionääri, poliitiku, kirjaniku, ajakirjaniku, diplomaadi ja maailmarändurina. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971.
"Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963. a Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel.

Fjodor Dostojevski (1821-1881) romaan Alandatud ja solvatud, mis esmakordselt lugejateni jõudis 1861. aastal (eesti keeles 1939), on 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav traagilise armastuse lugu.

Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale 26

Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale 24

Litteraria: eesti kirjandusloo allikmaterjale, 18. vihik

Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 9. Lugejal on võimalus päeviku vahendusel põgusalt sisse vaadata ühe meie väga populaarse kirjaniku viimastesse eluaastatesse.

Litteraria: eesti kirjandusloo allikmaterjale, 21. vihik

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt. Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi. Raadio viib lugeja Liivimaale, Pariisi ja New Yorki. Romaani tegevus toimub reaalajas. Minajutustaja on gay, kes on eestlaste elu suhtes üsna irooniline.

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.
De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. "Justine ehk Vooruse õnnetused", esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.
Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: "Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on "Justine ehk Vooruse õnnetused". Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma."