Биографии и Мемуары - скачать книги или читать онлайн. Страница 510

Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal… Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse.
Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb.

Rainer Jancise autobiograafiline raamat “Metro Luminal” vaatleb samanimelise ansambli sündi ja kujunemist läbi kolme aastakümne. Vaatluse all on 1980ndate aastate lõpu M. S. Gorbatšovi aegne Nõukogude Liit, 90ndate metalliäri aegne Eesti ning muteerunud tänapäevane Eesti Euroopa osana. Näeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku käekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad läbi värvikad isiksused sõprade, tuttavate ja lahkunute näol, kellest nii mõnedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on üritatud kirjutada, mitte niivõrd autobiograafiana, kui lennuka ja humoorikate detailiderohke üleüldisema sisekaemusena, mis mõtestab käesolevat hetke ning elu laiemalt. Autor püüab mitmekülgselt avada oma heliloomingu ja pillimängu telgitaguseid, sealjuures mitte jääda tuimaks ning spetsiifiliseks, vaid pigem mõtestada kõik üheks kultuuriliseks tervikuks, millest tuksub läbi ajastu vaim ning mille soontes voolab relvitu kunstniku mäss väikekodanliku mugavuse vastu. Antud teos täiustab Eesti muusikaajaloo mosaiiki lisades teistsuguseid vaateid juba olemasolevatele samateemalistele raamatutele. Kindlasti ei saa alahinnata endale muusiku vande andnud autori põhjalikke teadmisi ja laialdast silmaringi muusikas, kogemuste kaudu distantsilt vaadelduna ka teatud määral eneseiroonilist lähenemist. Kahtlemata ei ole võimalik ennast näha objektiivselt, samas on meie kõigi maailm vaid meie endi mõistmisvõime piiridesse mahtuv fiktsioon.

Tartu ülikool tähistab 380 aasta möödumist ajast, mil ülikooli asutamisürik sai Rootsi kuninga Gustav II Adolfi allkirja. Juubelihõnguline tähtpäev annab alati hea võimaluse vaadata senist käekäiku tavapärasest erinevalt: mälestuste või muusika, huumori või telesarja kaudu. See raamat on üks osa ülikooli aastapäeva toimetustest. Kogumik on täis mälestusi ja meenutusi sündmustest, mis on kuulunud alati värvika ülikoolielu juurde. Ajaloolise tõe kõrval saab lugeda humoorikaid ja haaravaid seiku inimestest, kes on ise ülikoolis õppinud ja omal ajal ülikoolielu kujundanud. Mitmest loost on saanud legendid, mida ikka ja jälle meenutatakse. Legendid, mis on osa ülikoolielust ja ülikoolilinnast ning mille osalised on andnud killukese ka sellesse, mida nimetatakse Tartu vaimuks.

Olümpiavõitja Gerd Kanteri raamat inglise keeles. Minu kodukandis Vigalas öeldakse: üle madala aia oskab astuda igaüks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui on eesmärk, siis ikka suur. Olen kogu aeg tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Võib-olla on see kõrvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud. Gerd Kanter

Elulooraamat „Peeter Simm. Eesti filmi partisan” tutvustab režissööri, kelle jaoks ei ole miski võimatu. „Eesti filmitegemine on nagu metsavendlus. Mida halvem ja külmem on ilm, seda parem. Kui keegi teine enam ei näe ega kuule, siis võtab võidu partisan, kel on relvaks käes konservikarbi kaas,” teab Simm. Kui vaja, filmib Simm sooja suveõhtut, hoolimata lumesajust. Kui vaja, süvendab jõesängi. 35 võtteplatsi-aasta jooksul on ta teinud 9 mängufilmi, 7 lühifilmi ja 16 dokfilmi. Tema loodud on nii Eesti kalleim mängufilm „Georg” kui ka ilma rahata tehtud „Vereringe”. Raamatu autor Evelin Kivimaa on lisaks Simmile endale küsitlenud ka 25 tema lähikondlast. Selgub, et kogu Simmi elu ongi üks kino. Isegi tema eraelu on nagu Brasiilia seriaal – aga karastatud mehena saab Simm ka sellega hakkama!

"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."

Peaaegu võimatu on leida eestlast, kes ei teaks, kes oli Toomas Uba. Seda teavad kõik, et Uba oli spordiajakirjanik. Ent teatakse rohkemgi: ta oli spordiharitud, töökas, faktitäpne, emotsionaalne, isikupärane. Üldjuhul teatakse sedagi, et Uba võitles ETV ekraanile välja suured võistlused ja emakeelsed kommentaarid, pruukides oma suurepärast suhtlemisoskust. Vajadusel läks ta visalt ja jõuliselt kas või läbi halli kivi. Legendaarest Toomas Uba meenutavad pereliikmed, kolleegid Eesti Televisoonist, sportlased ja tuntud eestlased. Raamatus on rohkelt ajaloolisi pilte.

See on aus raamat, kus Kuku – nagu teda kutsutakse – räägib avameelselt kõigest. Loomulikult neist rohkem kui 40 filmirollist, millega ta on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku. Ent ka paabulinnusabana kirevast eraelust, kuhu kuuluvad kaks lahutatud abielu, neli last kolme naisega ja palju kooselusid. “Ma olen oma elu alustanud umbes 20 korda uuesti, nullist pihta,” ütleb Kuku, kes joomatsüklite kiuste tõuseb ikka ja jälle tuhast nagu fööniks. Elulooraamatus räägivad Kukust 20 inimest: lisaks peategelasele endale ka temaga koos töötanud näitlejad ja režissöörid, kursusekaaslased lavakunstikateedrist, elukaaslane, eksabikaasad jpt.

Minu kodukandis Vigalas öeldakse: üle madala aia oskab astuda igaüks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui on eesmärk, siis ikka suur. Olen kogu aeg tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Võib-olla on see kõrvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud. Gerd Kanter

Kes on Evelin Ilves tegelikult? Milline on ta siis, kui ta ei ole vastuvõttudel või heategevusüritustel kaamerate fookuses? Milline oli ta siis, kui ta ei olnud veel presidendi abikaasa? Katrin Lust on võtnud intervjuusid kümnetelt inimestelt, kes tundsid Evelini juba lapsena, käisid temaga koos ülikoolis, olid kolleegid tema ambitsioonika karjääri algusaastatel. Lugudest joonistub välja pilt naisest, kes rühib kõhklematult tippu, maadeldes samal ajal oma ebakindluse ja keeruliste lähisuhetega. Kas Evelin Ilvese eesmärk oligi alati saada presidendiprouaks? Ja kas tema unistuse täitumine oli õnnistus või hoopis needus? Kas võim ja raha rikkusid ära tubli, tööka ja sihikindla eesti naise või olid kallid kleidid ning lakkamatu esinemisvajaduse rahuldamine algusest saadik eesmärk omaette?

2005. aastal linastus Imbi Paju samanimeline film, mis kajastab tema ema ja tädi ning paljude teiste inimeste saatust, millele jättis jälje Nõukogude okupatsiooni aegne terrorirežiim. Raamatus läheb autor veel sügavamale Eesti ajalukku ja hakkab otsima okuptasiooniaegadel kaduma läinud eesti identiteeti. Loosse mahuvad teiste hulgas ka Eesti rootslased, vanausulised, juudikogukond jt vähemusrahvad. Raamatule on kirjutanud eessõna president Toomas Hendrik Ilves, kes ütleb muuhulgas: „… „Tõrjutud mälestused” on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi.” Autor usub, et alles läbi valulise ajaloo tungides võime me jõuda inimlikuma ja õnnelikuma ajaloo lätteni. „Tõrjutud mälestused” ilmus soome keelde tõlgituna 2006. aasta detsembris ja on saanud soome lugejaskonna sooja vastuvõtu. Sel aastal ilmub raamat lisaks eesti keelele ka rootsi keeles ja seda tutvustatakse septembris Göteborgi raamatumessil.

„Eilne maailm“ on nimeka austria kirjaniku Stefan Zweigi viimane teos, 1944. aastal ilmunud mälestusteraamat, mis õhkab taga Austria kodanlikku idülli ja õitsvat kultuuri – seda kohvikute ja häärberite, Klimti ja Straussi, luuleõhtute, Burgtheateri ja šampanjaklaasidega palistatud maailma, mille kõigepealt lõi puruks Esimene, ja siis Teine maailmasõda. Raamatu on tõlkinud Jaan Kross ning eesti keeles ilmus see esmakordselt 1988. aastal. Eesti keelde on Zweigi arvukatest teostest tõlgitud ligi paarkümmend novelli ja biograafiat.