Публицистика - скачать книги или читать онлайн. Страница 954

После выхода первых книг Сергей Паук получил тысячи сообщений и просьб от олдовых до молодых фанатов «Коррозии металла», чтоб он накатал продолжение. Наконец настало время систематизировать весь этот трэш-угар. В книгу «Битва за водку» в основном вошли зубодробительные истории, происходившие в период 1988–1993 гг., то есть время становления группы «Коррозия металла». В те времена, когда музыканты работали над созданием знаменитого альбома Russian Vodka, когда его записывали и выпускали.

Комсомольская правда. Санкт-Петербург

Это не обычная биография из серии «ЖЗЛ», а хроника жизни Марины Цветаевой с рождения до свадебного путешествия: по годам, месяцам и дням со всеми жизненными деталями, с её письмами, первыми стихами и влюблённостями.Период взросления поэта показан увлекательно и, в то же время, все изложенные факты подтверждены ссылками на первоисточники.Для широкого круга читателей, в том числе – для юношества.Фотографии в приложении из общедоступных источников.

Monograafias „Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit” vaatleb kirjandusteadlane Thomas Salumets nii avaldamata kui ka avaldatud allikaid kasutades Jaan Kaplinski elu ja loomingut, tema kujunemist inimese ja kirjanikuna, elu- ja loomingufilosoofiat ja ühendab selle kõik tervikuks „sunnita kujunemise” mõiste kui Kaplinski mõtteviisi läbiva tunnusjoone abil. Raamatu esmane eesmärk on sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde, ent pilk heidetakse ka sellele keerukale kultuurilisele ja poliitilisele ümbrusele, kus Kaplinski sündis ja kasvas. Autor valgustab sel moel Kaplinski käitumise vähem nähtavaid dimensioone ja jälgib mõningaid tema kõige tähtsamaid inimsuhteid, valikuid ja huvisid nii isiklikus kui ka avalikus elus. Thomas Salumets on eesti päritolu kanada kirjandusteadlane, Vancouveri Briti Columbia ülikooli kirjandusprofessor. Ta on olnud Balti Uuringute Edendamise ühingu esimees ja ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja. 2015. aasta maikuus valiti Salumets TÜ audoktoriks. Oma teadusuuringutes on Salumets tegelenud Liivimaaga seotud saksa autorite F.M. Klingeri ja J.M.R. Lenzi loominguga, oma õppetöös ja kirjutistes on ta järjepidevalt tutvustanud eesti kirjandust, nt J. Krossi, V. Luige, T. Õnnepalu, U. Masingu, S. Oksaneni jt loomingut.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.

Pärast enneolematuid purustusi põhjustanud Esimese maailmasõja lõppu, lootis kogu maailm, et rahu kestab pikemat aega. Paraku pidasid võitjad kättemaksu stabiilsusest olulisemaks ja nõudsid Saksamaalt ülisuurt sõjahüvitist (kui liialdatud nõudeid poleks hiljem leevendatud, oleks Saksamaa pidanud viimased maksed tegema aastal 2010). Norman Stone näitabki oma raamatus kokkuvõtlikus vormis, kuidas niiviisi tuha alla hõõguma jäänud pinged põhjustasid kõigest paarikümne aasta pärast veelgi suuremat hävingut toonud uue sõja. Autor koondab peatähelepanu nii kõige olulisematele hetkedele ja pöördepunktidele sõja käigus, aga ka laiemale analüüsile põhjustest, mis tõid kaasa ühe või teise otsuse, samuti riigijuhtide lootustest ja pettekujutlustest, kõik see kokku aga tõi surma ja kannatusi kümnetele miljonitele inimestele üle kogu maailma. Mitme populaarse ajalooraamatu autor Norman Stone on töötanud õppejõuna nii Cambridge’i kui ka Oxfordi ülikoolis, viimasel ajal aga on ta Türgis Bilkenti Türgi-Vene uuringute keskuse direktor.

Raamatuga „Raudne eesriie” annab tuntud ajakirjanik Anne Applebaum ülevaate sellest, kuidas kommunistid tulid pärast Teist maailmasõda Ida-Euroopas võimule ja allutasid sealsed rahvad oma hirmuvalitsusele. Stalin koos oma salapolitseiga asus aega viitmata olukorda ära kasutama ja kavandama, kuidas kehtestada täiesti uus, kommunistlik kord tervelt kümnekonnas vägagi erinevas riigis. Applebaum kirjeldab oma raamatus üksikasjaliselt, kuidas kommunistid Ida-Euroopas võimule upitati ja missuguseks sealsete inimeste elu kujunes, kui eesmärk oli saavutatud. Autor on kasutanud hiljuti avatud Ida-Euroopa arhiivide materjale, teinud sadu intervjuusid ja tõlkeid eri inimeste mälestustest, kus rabavate ja tihtipeale traagiliste üksikasjadega antakse ülevaade, kuidas miljonid inimesed püüdsid nende elu põhjalikult muutnud olukorraga toime tulla.

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski (1860, Keila-Joa – 1937, Hot Springs, USA) oli oma aja Venemaa üks tähelepanuväärsemaid isiksusi. Aristokraat nii sünnilt kui vaimult, mõisaomanik , teatriteoreetik ja -pedagoog, kultuuri- ja ajaloolane, kirjanik, aednik… Tema mälestuste kolmas osa (esimene – „Loorberid“ – kirjeldab teatrielamusi ja teine – „Rännuaastad“ – koosneb reisikirjadest), hõlmab kuutkümmet aastat Venemaa elust alates 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi kahekümnendate aastateni. Ta liikus ringi nii õukonnas kui talupoegade seas, juhtis nii keiserlikke teatreid kui pidas loenguid Proletkultis, hoolitses nii haavatud Vene soldatite kui sõjavangide eest ja suhtles ka taimedega, nähes igas elusolendis, oli see siis inimene või puu, omaette maailma ning püüdes seda mõista. Tema tutvusringkonda kuulusid nii tolleaegne sädelev vaimueliit kui ka konservatiivsed ja alalhoidlikud provintsimõisnikud. Olles ise sündmuste keerises, suudab ta siiski tõusta nende kohale ja maalida tollasest Venemaast erakordselt haarava ja värvikireva pildi, aidates meil aru saada sellest, mis toimus sada aastat tagasi ning ka sellest, mis toimub praegu…

Eesti tuntud ühiskonnategelase Ilmar Raamoti (1900–1991) mälestused on hinnaline ja haarav omaeluloojutustus Eesti vabariigi kujunemise ja hävingu kontekstis, eriti väärtuslikeks võib pidada tema vahetuid tunnistusi vapside liikumisest ja 1934. aasta riigipöördest. Konkreetsemalt kajastab mälestuste esimene osa Raamoti õpinguid Tartu Reaalkoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis, Vabadussõda, teenistust ohvitserina, õpinguid Tartu ülikoolis ja Berliini Põllumajandusülikoolis, tegutsemist Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate kogude peasekretärina. Mälestuste teine pool katab aega alates 12. märtsist 1934, mil Eestis toimus riigivanem K. Pätsi ja kindral J. Laidoneri läbi viidud riigipööre. Mälestused lõpevad 22. septembriga 1944, mil autor jõudis põgenikuna Eestist Saksamaale. Ilmar Raamoti mälestused ilmusid paguluses kahes köites: „Mälestused I“ (Vaba Eesti, 1975) ja „Mälestused II“ (Välis-Eesti & EMP, 1991), käesolevas väljaandes ilmuvad need ühtede kaante vahel esimest korda.

Tuntud teleajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini raamat annab võib-olla et tänapäeva Venemaa ajaloo ühe kõige mõistatuslikuma tegelase, Juri Vladimirovitš Andropovi täieliku eluloo. Viisteist aastat juhtis ta KGBd ja viisteist kuud kogu riiki. Vaidlused Andropovi üle pole vaibunud tänini. Kes ta oli? Kas reformaator, kes ei jõudnud Venemaa saatust muuta, või julm diktaator, kelle ravimatu haigus päästis riigi tema võimu alt? Raamatus, mis tugineb dokumentidele ja Andropovit hästi tundnud inimeste ütlustele, jutustatakse sellest, mis oli teada väga vähestele, ja mida ehk ka Andropov ise oleks soovinud unustada…

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu „Välisministrid. Romantikud ja küünikud“ ning „KGB. Riiklike julgeolekuorganite esimehed. Paljastatud saladused“ tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud. Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hrutovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused. Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Nende mälestuste kirjapanija sündis 1914. aastal Pihkvas riigiametniku perekonnas. Pärast punaste võimuletulekut Venemaal põgenes perekond Eestisse. Valentine oli alles nelja-aastane, kui ta ema haigeks jäi ja suri. Isa abiellus uuesti, mõne aja pärast haigestus temagi raskesti ja varsti jäid pere kolm last ka ilma isata. Mõneks ajaks sattusid nad võõrasema meelevalla alla, peagi lahkus aga elust ka võõrasema ning saatus pillutas õed-vennad mööda ilma laiali. Valentine elutee viis ta Saksi ja hiljem Muraste lastekodusse, sealt edasi Tallinna kooli, tallu kasulapseks, uuesti lastekodusse ja siis Saku majanduskooli. Pärast kooli lõpetamist algas iseseisev elu – töötamine ja tööotsingud nii maal kui linnas. Tööpuudus oli suur ja ajad rasked, eriti varata ja sugulasteta noore inimese jaoks. Kuid Valentine oli ellujääja – ta oli lahtiste töökätega, erksa loomingulise vaimuga, vankumatu õiglustundega ja söakas, paiguti suisa hulljulge. See aitas tal alati edasi minna, hoolimata kõigist ränkadest katsumustest. Elujulgus, leidlikkus, töökus ja õiglane meel olid talle toeks nii Siberi vangilaagris, kuhu ta valekaebuse põhjal sattus, kui ka pärast Siberist tagasitulekut; Eestis tuli ju jälle nullist alustada, 1950. aastad olid aga teadagi karmid ajad, veel palju karmimad, kui Valentine noorusajal.