Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1067

„Lõpetage see kõige eest hoolitsemine. Okei, toit, raha, peavari ja puhas pesu on ikka vajalikud, aga me püüame iseseisvaks saada. Oleme suured, koledad ja karvased ning meil on oma elu, mis ka teid üksjagu mõjutab. Me ainult kasvame ja käime närvidele. Kunagi tegite ju ise samamoodi. ME EI SAA MIDAGI PARATA, ET TE MEID EI MÕISTA!“ Teismeliste maailma tunneme rohkem murelike vanemate, ülekoormatud õpetajate või pereterapeutide vaatenurgast. 15-aastane Paul Bühre on Berliini koolipoiss. Oma esimeses, ohtrat tähelepanu pälvinud raamatus kirjeldab ta värvikalt ja arukalt, millest noored mõtlevad ja mida nad teevad, kui vanemaid juures ei ole. Selle raamatuga avaneb võimalus näha teismelise pilgu läbi, mis talle ja tema põlvkonnale korda läheb. Autor räägib arvutimängudest, pesumoest, pornost, kanepist ja alkoholist, tüdrukute hilpudest, õpilasvahetusest, internetiajastu armastusest ja hetkedest, kui kõik kasvab üle pea. Ja vanematest, kes tahavad alati parimat, kuid saavutavad enamasti risti vastupidist.

Krasia Pealuutroon seisab tühjana ja inimkond on paisatud kaosesse. Langenud väejuhtide ja deemonivürstide kolpadest ehitatud istmes peitub võlujõud, mis hoiab eemal maa-alused deemonid. Sel troonil istudes oli Ahmann Jardir määratud vallutama kogu teadaoleva maailma ja tegema igavese lõpu deemonisõjale. Säärasele asjakäigule seisis aga vastu Arlen Põldaja, kes kutsus Jardiri duellile. Kaotusega riskimise asemel viskus Arlen kuristikku, haarates endaga kaasa ka Jardiri ja jättes nii maailma päästjata. Alanud pärilusheitlus ähvardab lõhestada kõiki Thesa Vabasid Linnu. Lõunas peab Jardiri esiknaine Inevera hoidma ära poegade omavahelised taplused, mis võiksid vallandada kodusõja. Põhjas üritavad Leesha Paberivalmistaja ja Rojer Kõrtsmik sepistada Milni ja Angiers’ hertsogkondade vahelist liitu krasialaste vastu, enne kui on liiga hilja. Rikas ja kaitsetu Laktoni hertsogkond on aga sattunud risttulle. Samal ajal saavad maa-alused üha tugevamaks ning Arleni ja Jardirita ei pruugi kellelgi olla piisavalt jõudu, et neile vastu astuda. „Pealuutroon” on Peter V. Bretti viieosalisena kavandatud Deemonite sarja neljas raamat, järg raamatutele „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda” ja „Päise päeva sõda”.

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse. Ilmar Taska on tunnustust leidnud nii filmi, teatri, televisiooni kui ka kirjanduse valdkonnas. Osavalt komponeeritud ja kaasahaarav „Pobeda 1946“ on Taska debüütromaan ja põhineb 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud jutustusel. Varem on ta avaldanud lühijutukogu „Parem kui elu“, seal ilmunud novell „Bannõi põiktänav“ valiti Dalkey Archive Pressi prestiižsesse kogumikku „Best European Fiction 2016“. Taska lühijutte on tõlgitud mitmesse keelde.

21. sajandi teine pool on kätte jõudnud. Vanemad inimesed mäletavad veel Berliini müüri langemist, ent juba on Euroopasse kerkinud uued müürid. Majanduskriisid ja gripipandeemia on toonud kaasa Euroopa Liidu lagunemise. Formaalselt kuuluvad sinna ainult Inglismaa, Hispaania, Belgia ja puhtalt kiusu pärast ka Poola. Riigipiiridel on taas kehtestatud passikontroll ja kinni tuleb pidada tollieeskirjadest. Igal aastal tekib tosinkond uut riiki ja riigikest, ent mitte kõik neist ei jää püsima. Eestlane Ruudi töötab ühes Krakówi restoranis kokana. Restorani omaniku nõbu elab väikeses naaberriigis, millega Poolal pole just parimad suhted ‒ viisa sinna on kallis ja seda tuleb oodata üle poole aasta. Nii pakubki Ruudi, et võib oma Eesti passiga hõlpsasti teisel pool piiri ära käia ja sugulasele sõnumi viia. Pärast esimest konspiratiivset käiku värvatakse Ruudi põrandaalusesse kulleriorganisatsiooni ja talle õpetatakse selgeks spionaaži põhitõed. Kullerite eesmärk on lihtne: piiridest hoolimata tuleb punktist A punkti B toimetada sõnum. Või saadetis. Vahel on saadetiseks inimene. Mida sagedasemaks muutuvad Ruudi käigud Euroopa eri riikidesse, nende seas ka Eestisse, seda vähem jääb aega kokkamiseks. Kui aga Ruudi operatsioonid järjest nurjuma kipuvad, süveneb temas kahtlus, et tegemist pole juhusega. Kellegi arvates teab Ruudi millestki liiga palju. Paraku ei oska ta ise arvata, mis see olla võiks. Edasi läheb lugu juba ulmelisemaks.

„Saare võimalikkus” on ühe tänapäeva tuntuima Prantsuse autori Michel Houellebecqi omamoodi hoiatusromaan ja antiutoopia. Selle peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et „esiisa” geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides. Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus. Michel Houellebecqilt on varem eesti keeles ilmunud romaanid „Võitlusvälja laienemine”, „Elementaarosakesed” ning „Kaart ja territoorium”.

Mõnikord on kummitused lihast ja verest… Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus? Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta. Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg. „Politseiniku tütar“ on Pautsi esimene Saaremaa põnevik.

Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho kuulsaim romaan „Alkeemik“ on sümbolistlik muinasjutt sellest, kuidas kuulata oma südame häält. Hämmastavalt lihtsa ja elutarga jutustuse peategelaseks on Andaluusia karjuspoiss Santiago, kes rändab kodumaalt Hispaaniast kaugele Egiptuse kõrbesse, et leida üles imeline aare, mida ta unes nägi. Teel kohtub ta mustlasnaisega, mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks aitab karjust tema teel edasi, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret Santiago otsima peaks ja kas tal see ka leida õnnestub. Teekond, mis sai ette võetud selleks, et üles leida varandus, kujuneb hoopis eneseleidmise retkeks, mille käigus Santiago avastab iseendas peidus olevad rikkused.

„Surilina” on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid „Varjutus”, „Surilina” ja „Muistne valgus”. Juba „Varjutuses” põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde. Banville on ise oma raamatu kohta öelnud, et see on üks tema lemmikuid, „sünge, kalk ja julm teos”, milles tal on peaaegu õnnestunud see, mida ta kirjutama asudes saavutada tahtis: „„Surilina” on mu koletislik laps, keda ma kalliks pean, kuid kes tekitab õudu kõigis teistes.” „Surilina” väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.

Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju. Katri Lipson (snd 1965) on elukutselt arst, kes on terve elu ka kirjutamisega tegelenud. 2008. aastal ilmus tema debüütromaan „Kosmonaut“, mis äratas palju tähelepanu ja võitis ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Teos kandideeris ka Finlandia auhinnale. Lipsoni teise romaani edu ei jäänud esimesele alla, raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu Kirjandusauhinna. Lipson üllatab uues romaanis uue stiiliga, aga seegi kord köidab ta lugeja tähelepanu jäägitult. „Jäätisemüüja“ väljaandmist on toetanud Euroopa Komisjon.

Malist pärit Samba Cissé on juba kümme aastat elanud ja töötanud Prantsusmaal. Kui ta läheb elamisluba taotlema, saab mees teada, et ta on otsustatud riigist välja saata. Sambal pannakse käed raudu ja ta viiakse väljasaatmiskeskusesse. Sealt õnnestub tal siiski pääseda, kuid nüüdsest peale pole miski enam endine – ta ei saa enam kasutada oma nime ning Pariisis ellujäämiseks tuleb kõvasti pingutada. Samba seikluste kaudu joonistub välja ka mitme teise inimese saatused. Nad kõik püüavad raskuste kiuste oma eluga hakkama saada. Delphine Coulin (snd 1972) on Prantsuse kirjanik ja filmirežissöör. Ta on teinud Arte telekanalile dokumentaalfilme ning koos oma õe Murieliga mitmeid lühifilme. Käesolev romaan, mis ilmus 2011. aastal, pärjati Prantsusmaal Landerneau auhinnaga ning selle põhjal vändati film „Samba”, milles peaosa mängib ka Eesti publikule filmist „1+1” tuttav Omar Sy.

Nii nagu mõni aasta tagasi ilmunud „Kaka ja kevad”, sisaldab ka „Karneval ja kartulisalat” Andrus Kivirähki Tähekeses ilmunud jutukesi. Tark padi ja õiglane tolmuimeja, hiir, kes soovis saada kuldkalaks, ning verivorst, kes unistas sõprusest piparkookidega, maias arvuti ja jubedad barbid, lendavad trussikud ja hambavalu käes vaevlev lohe – need on vaid mõned raamatu tegelased. Ja nagu ikka, lisavad Kivirähki juttudele väärtust Heiki Ernitsa lahedad pildid.

Cornwallis on selline ütlemine: „Päästa võõras merest ja temast saab sinu vaenlane.“ Kui Gabriella Blythe’i eraklik vanaema jääb liiga hädiseks, et üksinda toime tulla, kolib lapselaps tema juurde muust maailmast eraldatud majja Frenchman Creeki jõe äärde. Vanaema Jaunty on elanud siin aastakümneid, kord oli ta tunnustatud kunstnik, nüüd hakkavad aga tema päevad lõpule jõudma. Vanaema vaevavad endiselt minevikusündmused, eriti Lancastria põhjaminek sõja ajal. Kõik sujub hästi, kuni torm toob kohale abi vajava võõra. Saabunud mehe valdusse on sattunud perepärand – lummav akvarell majast jõe ääres, mis juhataski ta Gabriella vanaema majja. Mees hakkab uurima maalile peidetud vihjeid ja päev-päevalt kuulub ta üha enesestmõistetavamalt Gabriella ja Jaunty igapäevaellu. Päevavalgele tuleb hämmastav lugu identiteedist ja reetmisest. Romaan „Cornwalli võõras“ on köitev lugu armastusest ja saladustest, taustaks kaunis Cornwalli loodus. Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. 26-aastaselt kolis ta Londonisse, kus tutvus oma tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Nii palju kui võimalik, veedabki ta aega seal. Kohalikust elust inspireeritud raamat „Maja Cornwallis“ on Fenwicki esimene romaan. Hetkel on tema peamiseks elukohaks aga hoopis Dubai.