Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1068

Andaluusia kriminaalse liiga juht Hector Guzman viibib koomas ja tema kuritegelik impeerium on lagunemas. Baieri vaenlased saavad teada Guzmani varjatuimad saladused. Hectori armastatust Sophie Brinkmannist saab ettur kurjategijate poolt juhitud mängus, kus lojaalsus pole oluline. Maailm täitub reetmistega, lõputu vägivalla ja kurjusega. Intriigidesse tõmmatakse ka Hectori poeg. Uurijad Antonia Miller ja Miles Ingmarsson püüavad selgusele jõuda pool aastat varem toimunud Musträsta julmas arveteõiendamises, aga politsei teeb kõik selleks, et see kuskile välja ei viiks. Mida lähemale uurijad tõele jõuavad, seda enam saab selgeks, et loosse on segatud ka Sophie Brinkmann. Alexander Söderbergi „Andaluusia sõbra” (e.k 2013) järg „Teine poeg” on sama põnev ja seiklusterohke kui sarja esimene osa. Söderberg suudab oma loomingus tungida inimloomuse tumedaimatesse soppidesse.

Kui Harry Svensson pärast luhtaläinud seiklust öises Malmös tagasi oma hotellituppa jõuab, märkab ta naabertoa irvakil ukse vahelt seal magavat tuntud artisti. Muusiku kõrval lamab aga surnud naine. Ehkki Harry on äsja ajakirjanikutööga lõpparve teinud ja plaanib käivitada hoopis restoraniäri, ei suuda ta sülle kukkunud võimalusest loobuda ja otsustab sellest loo kirjutada. Pärast uudise avalikuks tulemist jätkab ta tundmatu mõrvaohvri tausta uurimist ja intervjueerib comeback’i üritavat artisti. Peagi ähvardab ka Harryt oht rambivalgusesse sattuda. Mõni kuu hiljem toimub Göteborgis peaaegu samasugune mõrv. Seekord on ohvriks toosama naine, kelle seltsis Harry Malmös ebaõnnestunult aega veetis. Nende kohting oli olnud täiesti tavaline, kui jätta kõrvale asjaolu, et nad olid kavatsenud piitsutamisega tegeleda. Nii satub Harry sarimõrstuka tagaajamisse, kusjuures tema seisukohalt on väga soovitav, et päevavalgele tuleks vaid osa tõest. Mats Olsson on ajakirjanik, kes on rohkem kui viie aastakümne jooksul kirjutanud lugusid muusikast, filmist, spordist, toidust ja veel paljust muust. Ta on avaldanud romaani „De ensamma pojkarna” ( e.k „Üksildased poisid”). „Karista ja lase surra” on tema debüüt krimikirjanikuna.

New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei… Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse… Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu… Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest. Nicole Kraussi (snd 1974) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Kraussi romaan „Armastuse ajalugu” (e.k 2009).

Mööda gripiepideemiast laastatud maad liigub ringi Rändava Sümfoonia trupp ja esitab Shakespeare’i „Suveöö unenägu“. Linnast linna liikudes peavad olema relvad alati käepärast, sest mitte kõik asundused pole enam ühtviisi rahumeelsed. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. Eelmine tsivilisatsioon on kokku varisenud ja uue, alles tärkava tsivilisatsiooni elanikel, neil vähestel, kel gripiepideemiast pääseda õnnestus, tuleb otsida vastuseid küsimusele, mida on vaja, et ellu jääda, ja mida on vaja, et inimeseks jääda. Helges toonis raamat räägib inimese ja tsivilisatsiooni väärtusest ja pakub ohtralt nii mõtlemisainet kui ka põnevust. Emily St. John sündis 1979. aastal Kanada lääneranniku lähedal asuval saarel, hiljem kolis ta Torontosse, kus õppis tantsijaks. Kui ta oli pisut üle kahekümne aasta vana, otsustas ta tantsimise asemel hoopis kirjutamisele pühenduda. „Jaam Üksteist“ on tema neljas romaan. George R.R. Martin kirjutas oma blogis, et paljude heade 2014. aastal loetud raamatute seas tõusis „Jaam Üksteist” eredalt esile: „See on sügavalt melanhoolne romaan, ent väga kaunilt kirjutatud ja imetabaselt eleegiline – raamat, mida ma veel kaua mäletan ja mille juurde tagasi pöördun.”

On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija. Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus. Michel Bussi (snd 1965) on politoloog ja Roueni ülikooli geograafiaprofessor. Romaanist „Leidlaps lumetormist“ kujunes Bussi läbilöögiromaan, mis saavutas kiiresti populaarsuse nii Prantsusmaal, Inglismaal kui ka mitmel teisel maal. Üllatavate süžeepööretega kaasakiskuv lugemine Stieg Larssoni ja Gyllian Flynni loomingu austajatele.

Eva ja Jim on 19-aastased Cambridge’i üliõpilased, kui nende teed 1958. aastal esimest korda ristuvad. Jim kõnnib mööda teerada, kui talle jalgrattaga lähenev naine koerale otsasõidu vältimiseks kõrvale põikab. See, mis siis juhtub, paneb paika nende ülejäänud elu. Kirjanik Laura Barnett jälgib Eva ja Jimi tuleviku kolme eri versiooni, nii koos kui ka eraldi, ja toob nii lugejateni nende armastuse loo. Kord võtab see lugu ühe kuju, siis teise, kord käändub sinna, siis tänna, ent ikka jõuab välja tänapäeva ja paneb meid juurdlema selle üle, kuidas väikesed otsused võivad muuta tervet meie elukäiku. „Meie võimalikud elud” on Lõuna-Londonist pärit kirjaniku, ajakirjaniku ja teatrikriitiku Laura Barnetti (snd 1982) väljapaistev esikromaan valikutest, mida me teeme, ja eri radadest, mida mööda meie elu võib kulgeda. Barnett õppis Cambridge’i ülikoolis hispaania ja itaalia keelt ning Londoni linnaülikoolis ajakirjandust, ta on töötanud ajalehtedes The Guardian ja The Daily Telegraph ning tegutseb nüüdsel ajal peamiselt vabakutselise ajakirjanikuna. Barnett on avaldanud varem lühijutte, mille eest on ta võitnud mitmeid auhindu, ja näitlejatele mõeldud nõuannete kogumiku „Advice from the Players”.

Salt Lake Citys möllab torm ja terve lennujaamatäis reisijaid ootab oma lendu. Ootajate seas on ka noor, veetlev ja edukas ajakirjanik Ashley Knox, kellel seisab paari päeva pärast ees enda pulmapidu, ning doktor Ben Payne, kes on äsja tulnud meditsiinikonverentsilt ja kes püüab jõuda tagasi Floridasse, kus tal on järgmisel päeval plaanis mitu lõikust. Kui ka viimane väljuv lend jäätõrjeauto rikke ja läheneva tormi tõttu tühistatakse, otsib Ben tšarterlennuki, mille piloot lubab ta viia tormist mööda ja panna maha Denveris, kust ta saaks edasi lennata. Ja kui piloot teatab, et tema pisikeses propellerlennukis on ruumi veel ühele reisijale, pakub Ben seda kohta Ashleyle. Siis juhtub midagi kujuteldamatut. Piloodi süda ütleb keset lendu üles ja lennuk maandub ühele Ameerika Ühendriikide kõige suuremale ja kõledamale inimasustuseta maa-alale. Imekombel jäävad nii Ben kui ka Ashley ellu, ent kas neil õnnestub ka tagasi inimeste sekka jõuda?

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel. Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks – sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas F. Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus „Armunud Hemingway“ näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed. Ameerika kirjanik ja ajakirjanik Aaron Edward Hotchner oli Ernest Hemingway kauaaegne sõber. Mõni aasta pärast suure kirjaniku surma kirjutas ta raamatu „Papa Hemingway” (e.k 2002), mis põhines diktofoniga salvestatud ja märkmikutesse ümberkirjutatud vestlustel. Kuna advokaatide arvates oli käsikirjas liiga palju plahvatusohtlikku materjali, siis ilmus raamat tugevasti kärbituna. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

See romaan on kuri muinasjutt täiskasvanud lastele. See räägib ühest teisest muinasjutust, nukust, kelle nina hakkab pikemaks venima niipea, kui ta valetab. See on ka lugu, mis seob omavahel tsaar Nikolai II, Sir Winston Churchilli, president Vladimir Putini ja kriminaalkomissar Evert Bäckströmi. Kui neid ei oleks olnud, siis ei oleks ka seda lugu. Lühidalt öeldes on tegu tõestisündinud looga Pinocchio ninast. „Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast” on Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni komissar Bäckströmist jutustava triloogia kolmas osa. Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. Kirjastuselt Varrak on ilmunud samast sarjast romaanid „Linda mõrva juhtum” ja „Kes tapaks lohe”.

Darrow on punane – see tähendab, et ta kuulub tulevikuühiskonna kõige madalamasse klassi. Nagu teisedki punased, töötab ta päevad otsa sügaval maa all, et kujundada nii Marsi pind sobivaks elukeskkonnaks tulevastele põlvedele. Ta teeb seda vabatahtlikult, sest teab, et tänu tema verele ja higile saab maailmast parem elupaik tema lastele ja lastelastele. Aga Darrow’d ja tema rahvast on petetud. Peagi saab ta teada, et inimsugu on juba mitu põlve Marsi pinnal elanud. Planeeti katavad hiiglaslikud linnad ja avarad pargid. Tuleb välja, et Darrow ja teised temasugused punased ei ole midagi enamat kui orjad, kes teenivad mandunud valitsevat klassi. Südames mälestused oma kadunud armsamast, tahab Darrow õigluse taas jalule seada. Ta ohverdab kõik, et pääseda sisse legendaarsesse, üksnes maailma valitsejatele ehk kuldsetele mõeldud instituuti, kus inimsoo ülemkihi järeltulijad võimu pärast võitlevad. Tal tuleb rinda pista valitseva klassi kõige paremate ja jõhkramate liikmetega, et päästa nii enda kui ka tsivilisatsiooni tulevik. Darrow kavatseb oma vaenlased iga hinna eest hävitada, isegi, kui ta peab ise nendesuguseks muutuma.

Teatud ajastul saabub teatud maades hetk, kui inimesed ootavad justkui mingit olulist ja traagilist sündmust, mis võimaldaks lahendada kõik nende probleemid. Tavaliselt nimetatakse sellist perioodi sõjaeelseks. Armumiseks ei tasu seda aega valida. 1940. aastal kohtub 21-aastane algaja kirjanik Jerry Salinger New Yorgis 15-aastase Oona O’Neilliga, kes on Ameerika kuulsaima draamakirjaniku tütar. Nende idüll algab tegelikult alles järgmisel suvel mõni kuu enne Pearl Harborit. 1942. aasta alguses kutsutakse Salinger Euroopasse sõtta ja Oona sõidab Hollywoodi õnne otsima. Nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last. Kirjanik Frédéric Beigbeder on Prantsusmaal tuntud avaliku elu tegelane, kes oma kirjandussaavutuste kõrval on silma paistnud ka mitmete teiste ettevõtmistega. Ta on ajakirja Figaro följetonist ja ajakirja Lui peatoimetaja. Eesti keeles on varem ilmunud Beigbederi romaanid „Armastus kestab kolm aastat” (Varrak, 2008), millest ta on ise ka filmi teinud, ja „17,90 EUR” (Varrak, 2011).

On aasta 1943. 13-aastase Maxi kellassepast isa otsustab pere sõja jalust väikesesse rannikulinna kolida. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi tumedat saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib teadvat ainult Rolandi majakavahist vanaisa. Noorte süütu uurimisretk võtab ootamatu pöörde, kui lavale astub legendaarne Uduprints. Lugeja ees rullub lahti ühtaegu kurb ja hirmuäratav lugu, mille algus ulatub aastakümnetetaguste pahaaimamatult antud lubadusteni. Carlos Ruiz Zafón on tuntust kogunud oma müstiliste Barcelona-romaanidega „Tuule vari“ (e. k 2008), „Ingli mäng“ (e. k 2010) ja „Taeva vang“ (e. k 2013). Oma loometeed alustas Zafón aga hoopis noortele mõeldud raamatutega. 1993. aastal ilmunud „Uduprints“ ongi tema esimene romaan. Zafóni teine noorteromaan „Marina“ ilmus eesti keeles 2014. aastal.