Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1111

Põnev fiktsioon võimalikest poliitilistest arengutest Eestis. Ulmeromaani on pikitud üllatavalt tõepäraseid kirjeldusi Pronksiööst ja sellele järgnevatest sündmustest. Keerulised poliitilised arutelud vahelduvad tempokate ja dramaatiliste sündmustega, milles leidub nii armastust kui ka vihkamist.

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Romaani esimese osa tegevustik viib lugeja 26. sajandi keskpaika, mil inimesed on jõudnud koloniseerida märkimisväärse osa meie galaktikast. Kõigile uuringutele vaatamata pole teadlased suutnud leida peale inimese ühtki teist mõtlevat organismi, kuigi arheoloogilised kaevamised Linnutee eri paigus nende kunagisele sealviibimisele viitavad. Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada. Teadlasel Karl Harakul õnnestub tüdruk tagaajajate käest päästa ja algab pingeline tagaajamine mööda kaugeid planeete, mille käigus ilmneb rohkelt ootamatuid pöördeid ning avastusi. Peeter Helme on eesti kaasaegses kirjanduses kindlalt kanda kinnitanud. Temalt on ilmunud kolm romaani „Puudutus” (Verb 2007), „September” (Pegasus 2009), „Varastatud aja lõpus” (Tuum 2011), rohkelt esseid, arvustusi, novelle ning luuletki. Hinnatud kirjanduskriitikuna on ta mitmete kirjandussaadete juht raadios ning Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja.

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Viiruse leviku tõkestamiseks suletakse linnad karantiini. Kümme inimest, kes on eri põhjustel kodust eemal, otsivad pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kusagil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Iseenda, üksteise ja rüüstajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon äkitselt kokku kukub?

Herman Sergo (1911-1989) ajaloolise seiklusromaani „Vihavald” tegevus toimub 14. sajandi keskpaigas Jüriöö ülestõusu järellainetuses. Romaani peategelaseks on muhulaste viimase vanema Villimeele poeg, laevavanem Vihavald, Hiiumaa hõimu põhi, kelle juhtimisel asub salkkond noori Saare- ja Muhumaa mehi endale uut elukohta otsima ning leiavad selle Soomest. Vana vaen sakslaste kui alles hiljuti lõppenud ülestõusu võitjate ning vallutajate vastu viib Vihavaldi esmalt Visby hansakooli meresõitu õppima, et rakendada seejärel omandatud teadmisi hansakaupmeeste laevade röövimiseks. Tõhusat abi pakub eestlasele Taani kuningas Valdemar IV Atterdag. Vihavaldi seiklusterohke elu viib ta Põhja-Aafrikast Islandini, kuid lõpliku eluaseme leiab peategelane Hiiumaal. Romaani kekskeks sündmuseks on Visby linna vallutamine taanlaste poolt 1361. aastal. Tegemist on haaravalt ning nutikalt kirjutatud teosega, milles autoril õnnestub veenvalt kujutada keskaegse Läänemereruumi majanduslikku ja poliitilist olustikku.

Lääne-Rooma hukkuv ühiskond võtab oma kunagiste surmavaenlaste kimbrite viimast järeltulijat vastu kõige sellega, mida on tal veel pakkuda – kuhtuva vägevuse riismete, kaabakate käratsemise ja lõbumajade kahtlase suduga, mida süngestab verine hoolimatus inimelu vastu. Nii Ballimar Gallia Narbonensise provintsis, kui ka tema lähedased Britannias teevad kõike, mis neist oleneb, et taas kohtuda ja viia täide oma neimalubadus. Kuid Wulfingid poleks oma nime väärt, kui nad kõigel sellel niisama lihtsalt sündida lubaksid ning oma sõna on kaasa rääkida ka patriits Aulus Mamiliusel.„Hundipäikese aeg. Vaen võtab verejälge” jätkab TAMUR KUSNETSI sule kaudu Ballimar Kimbrungi saagat, milles salakavalus viskab maolookeid, kuuvalgus helkleb kalgil terasel ja teadmine oma kohusest sunnib peale raskeid valikuid.

Kyle on tavaline teismeline, kes viimasel ajal on hakanud kannatama sagedaste teadvusekaotuste all. Kui järjekordne haigushoog ta haiglasse viib, ilmub palatisse salapärane ent kütkestav Beatrice, kes lubab ühe pisikese teene eest kõik tüdruku probleemid lahendada. Kyle võtab pakkumise vastu, teadmata, et sellega tema mured alles algavad ja teene, mida Beatrice vastutasuks nõuab, ei olegi nii pisike. Järk-järgult avaneb tõsiasi, et maailm ei ole tingimata selline, nagu paistab. Igapäevaelu varjus tegutsevad jõud, kelle täpne olemus ja motiivid on väljaspool inimmõistuse haaret, kuid kes vajavad oma eesmärkide täideviimiseks inimesi. Selliseid, nagu sina või mina.

Jüüti poolsaarelt pärit kimbrite muistse hõimu raevukat poega tabab jumalate ebasoosing. Ballimar Kimbrung, iidse suguvõsa viimane pärija, jääb saksilaste pealiku Wulfgar Wulfingi rüüsteretkega ilma omastest ja väärilisest aust, sattudes orjasarasse. Varjatud, ent seda vihasem kättemaksuiha kihutab noort ülikut nii nõu kui veretööga astuma samme murdmaks vaenajate vägevust.„Hundipäikese aeg. Metsiku jahi algus” on Tamur Kusnetsi esimene raamat. Huvi Suure Rahvasterändamise vastu on kihutanud teda panema kirja lugu, milles põimuvad salanõu, vägivald ja truudus suguvõsa heale nimele. Tamur, kes ise veretutes, ent seda higisemates heitlustes samuti mõõka keerutab, elab Tartus koos naise ja kolme pojaga ning töötleb loo teist osa lugejasõbralikuks. Tamur teenib riiki ohvitserina Eesti Kaitseväes.

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.

Selle kohta on igal generatsioonil oma arvamus. Arvuti ees üles kasvanud nooruk arvab muidugi, et enne teda polnud üldse midagi, või siis hoopis vastupidi – et kõik vidinad, mida tema iga päev kasutab, on alati olemas olnud, ning imestab, miks vanaema nendega sina peal pole.
Siit raamatust saame aga teada, et mõnigi moodsa moega asi on saanud alguse kauges minevikus, osa lausa antiikajal (jõusaal, vesiklosett, popkorn), samas kui mõni teine maailma vallutanud asi on alles üpris nooruke (lumelaud, elektriline golfiauto, läänelikud benji-hüpped, tõsielu-show’d jne.). 
Üllatusi siin raamatus igatahes jätkub.

Kus oli Atlantis? Kas Robin Hood oli üldse kunagi olemas? Kes tegelikult avastas Ameerika? Kui pime oli ikkagi keskaeg? Kas Marilyn Monroe tapeti või tegi enesetapu? Maailma ajalugu on täis kohti, inimesi ja sündmusi, mis tunduvad meile tuttavad, aga tegelikult teame me neist õige vähe või üldse mitte midagi. Kas siis kuulsusjanust, poliitilisest kasust või lihtsalt klatšihimust on kogemata või tahtlikult tekkinud legende ja müüte, mis jäävad meie mällu hästi püsima ka siis, kui need juba ammu ümberlükatud on. Käesolev raamat koondab endasse olulisemad ja intrigeerivamad, kurikuulsamad ja jahmatamapanevad legendid, valelood, segadused ja vandenõuteooriad ajaloo algusaegadest tänapäevani. Tõe selgitamine pole aga sugugi lihtne, sest teadmine, kes keda kusagil pettis või reetis ei ole sugugi nii põnev kui mõista, kuidas selleni jõuti ja millist mõju mingi sündmuse valesti tõlgendamine või mäletamine maailma ajaloole avaldas. Nüüd võib iga lugeja ise uurida, kuidas on meie minevikku ja tänapäeva mõjutanud legendid, mida lugeja ehk ka ise tõeks on pidanud.

Noorteromaan. Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama. Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.