Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1114

Äkitselt ahtri suunas vaadates langes mu unine pilk millelegi hoopis erakordsele ja jõledale. See polnud midagi muud kui grootmasti taglasest veidi ahtri pool üle tüürpoordi reelingu laeva astuv mehekujutis.... Inglise ulmekirjaniku William Hope Hodgsoni (1877-1918) looming kuulub kahtlemata angloameerika fantastika klassikasse. Tema napi üheteist aasta jooksul kirjutatud tekstid on muutunud krestomaatiliseks ning leidnud rohket jäljendamist.

Ramparti mägedes on selline kummaline karutõug, keda kutsutakse mäekülje grisliks. See on selle pärast, et nad on rännanud mööda mäekülgi suurest veeuputusest peale ja nende orupoolsed kaks jalga on kaks korda pikemad, kui tipupoolsed. Ja kui nad juba auru üles saavad, võivad nad joosta kiiremini kui jänes. Ohtlikud? Haneks tõmbasin teid! Helde taevas, ei! Inimene peab lihtsalt mäest alla tiirutama ja jooksma vastassuunas. Sedasi, saad aru, satuvad karuoti pikad jalad ülesmäge ja lühikesed jälle allamäge. Jah, väga kummaline elukas, aga see polnud nüüd see, millest ma rääkima hakkasin. Yukonis elab hoopis teistsugune karu ja selle jalgadel pole häda midagi. Teda kutsutakse hõbenäoga grisliks ja ta on sama mürakas kui halvaloomuline. Tema jahtimisest mõtlevad ainult napakad valged mehed. Indiaanlastel on rohkem oidu peas. […] Kui sa näed teda tulemas ja su nahk on sulle armas, kao teelt kõrvale. Kui sa seda ei tee, on vesi varsti ahjus. Kui hõbenägu satuks kokku ka Looja endaga, ei taganeks ta tolligi.

Oh, mu tüdrukud, kui kaua te ka ei elaks, ei saa ma teile kunagi soovida suuremat õnne, kui ma praegu tunnen! Nii lausub Megi, Jo, Bethi ja Amy ema oma kuuekümnendal sünnipäeval. Kas põhjusega?

Tavaliselt avaldatakse koos Väikeste naistega ka nende abiellumislood, siiani pole seda eesti keeles tehtud. Siin on nüüd esimene osa väikeste naiste abiellumislugudest. Kui mõne vanema inimese (kuigi arvan, et mitte noorte) arvates on selles loos liiga palju armastust, võin vaid vastata Mrs. Marchi sõnadega: Mida sa siis ootad, kui mul on neli lõbusat tüdrukut majas ja kena noor naaber üle tee?

Järg raamatule Väike Heidi. Väikesele Heidile tuleb Alpidesse külla ta ratastoolis elutsev sõbranna Klara, keda vanaisa Heidi abiga ravima asub.

Loo sisu on armas, aga realistlik – väike Heidi on orb. Ta peab minema elama oma vanaisa juurde, kes on kõrgel mägedes kitsi karjatav pahur erak. Külarahvas haletseb tüdrukut, kuid päikeseline laps näeb vanaisas vaid head ning tema siirus paneb vana mehe vähehaaval andestama nii endale kui ka teistele.

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «võtmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zätereit hädas kummalise pöördruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat väga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sõrmuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja kõik – Impeerium, föderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka võõrrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Föderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab kõige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sõjalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sõrmusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset ühest teise üleminekut võimaldavad platvormid – samuti ühe ammukadunud võõrrassi looming, mille kasutamist kõik meeleheitlikult selgeks püüavad õppida. Zätereiti Tau Sõrmuse retkele lisavad vürtsi ka üks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja üks koos oma pantvangidega sündmuste keerisesse sattunud piraat.

«Noh, see oli tegelikult väga lihtne,» lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule. «Siin on maja plaanid. Tasub vaid kelder üles joonistada, kui esimesest pilgust on selge, et midagi on viltu – ühel pool on kütteruum ja puukuur, teisel pool garaaž. Vahel pole midagi, samas kui kogu hoone konstruktsiooni loogika viitab sellele, et võiks olla. Ja siis see sein kahe toa vahel – seinumööda ümberringi mõõtes tuleb selle paksuseks oma kuuskümmend senti. Milleks? Hakkasin uurima ja leidsingi. Tule.»

Kogumikus on jutustused – "Suur Keinplatzi eksperiment", "Browni ja Pericordi kuulus mootor" ja "John Barrington Cowles".

Solomon Kane’i lood on pigem õuduslood kui kangelasfantaasiad ning kirjaniku eluajal ilmus seitse juttu sellest sarjast. Ka võib Solomon Kanei pidada autori enim õnnestunud kangelaseks Conani järel.

Kogumik sarjast „Klassikalisi seiklusjutte” sisaldab lugusid „Sasassa oru mõistatus”, „Jackmani mäekuru pastor”, „Põhjanaela” kapten” ja „Kirurgi lugu”.

Tuntud Eesti ulmekirjaniku jutukogu, milles mitmete juttude tegelased on lugejaile ka varasemast tuttavad, nagu eksortsist pan Grpowski, Dom Ramón del Estero („Palveränd uude maailma“). Lühiromaan “Tagasi tulevikku IV” on mõistagi inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”. Lühiromaan “Roos ja lumekristall” on aga inspireeritud ühe maailma kuulsaima kirjaniku üsnagi karismaatilisest tekstist.