Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1126

Kahe lühiromaani põhiteemaks on kultuuriprobleemid, kuid käsitlemist leiavad ka perekonnasuhted ja olme. Kummagi teose väga erinevaid peategelasi vaevavad ligikaudu samad mured, mida autor on mõnikord näidanud humoristliku vaatenurga alt.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […] „Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette. Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud. Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid. […]

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […] „Oli sul seal väga raske, Kullo?” Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles: „Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.” Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega? […]

Vana hea klassika L. Leslie Brooke illustratsioonidega. Raamat on trükitähtedega.

Raamatupidaja Stemin mõrvatakse, kuid ruum kus laip leitakse on seestpoolt lukustatud: siit hargneb edasi mõistatus mida püüavad lahendada sündmustekeerisesse juhusena sattunud dr. Truve ja krimnalist Harro. […] Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest. „Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis. „Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaalpolitseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaalpolitsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.” […]

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […] Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja. […]

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab. […] „Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.” „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.” Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta. „Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.” […]

Jutustus lihtsa sadamapoisi unistuse – saada meremeheks – täitumise esimestest laevapoisi aastatest. Seiklustest ja hallist argipäevast mis viivad nimitegelase kaugetele ookeanitele ning mis alati ei olegi nii romantilised vaid vahel suisa karmid või kurvad. Järg raamatule "Kulbu sadamas".

Jutud: Hingi päästmas, Jõulud Kulbul, Õnnetu reede, Vana Marksoni esimesed seiklused Atlandil […] „Mis see siis tähendab?” hüüdsin kurjustades ja asusin madruste juurde. „Laske veidi järele ja hiivake uuesti, on jäänud ehk mõne kivi taha.” „Härra kapten,” sõnas siis vana pootsman, „ärge sõitke täna välja. See on saatuse hoiatus – Jumala sõrm, ankur ei taha meid minna lasta… sõidust ei tule head.” Mina aga pidasin kinni sellest, mis ütlesin. Mehed lasksid järele ja katsusid uuesti, kuid miski ei aidanud. „Mis sa ajad saatusega jonni!” hüüdis vana Jokela, kelle laev seisis mõnikümmend sülda meist eemal reidil ja oli samuti sõiduvalmis. „Ütlen sulle veel kord: ära alusta reisu reedel!” […]

Parijõe jutukogumik hallist külaelust lapse silmade läbi koos väikese inimese rõõmude ja muredega, omamoodi maailmaavastamiste, õnnestumiste ja ka esimeste pettumuste lood kui sirgutakse ja kasvatakse tehes harjutusi iseseivaks eluks. Kogu sisaldab jutte: Jaksu moonaküla, Vanaviisi-jutud, Jüripäev, Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas, Esimesed napsid, Kättemaks, Siberisse, Mätliku Joosep. […] Viimati kohmas Mätliku Joosep küsida, poolhäbenedes ja kartlikult: „Kas seal Siberis ka vareseid on ja varblasi…? Seda tahtsin küsida.” Kalle Kusti täiendas küsimust omalt poolt: „Ja kas puud on samasugused nagu siingi, või on kuidagi teistmoodi… võõramaa puud, nagu kasvuhoones?” „Ha,” naeris Peeter. „Vaata, mis nemad ei taha. Aga tõepoolest ei mäleta, kas nägin seal varest ja varblast… mitte ei tule meelde. Naljakas, kuidas ma seda ei pannud tähele. Aga puid on samasuguseid kui meilgi, on ka teistsuguseid, kuid puu ikka puu.” […]

Põrguväravas seisva Kalevipoja meenutusi maapealsest elust, kus ta kommenteerib eeposesse kirja pandud sündmusi ja tegelasi.[…]Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust! Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata. Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne.[…]

"Väegade noobel kooljas…" nentis vanem laibakandur. Nii algab romaan kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega, mida autor ise tekstis pilamisi "lihtsakoeliseks ajaviiteromaaniks" nimetab. Vaimukas raamat armastusest, kättemaksuihast ja surmast, milles puukidel on täita oma saatuslik roll. […] “Huvitav, miks sa ei küsi, mis mu käega lahti on…” lausub ta. “Sa oled vist väga peenetundeline poiss,” arvab Nils. Mida peaksin ma vastama? “Minu kõige suuremaks veaks on uudishimu,” selgitab ta. “Ma olen, jah, kole uudishimuliku loomuga.” Ta vaatab rääkides sulle otse silma sisse. “Kui ma veel koolis ei käinudki, leidsin ma kord ühe sidruni moodi raudmuna… See oli granaat.” Selge. “Kas see… noh… kas see sind segab ka?” “Eks klaveritunnid jäid katki. Ja pallimängijat minust kah enam ei ole. Aga muidu olen nagu harjunud. Inimene harjub ju kõigega,” lõpetab ta elutargalt. Temale see elutarkus sobib. Kuid siiski ei lõpeta ta veel päriselt. Ta lisab, imelik naeratus suul: “Muuseas mõjub see minu protees eriti just tüdrukutele.” […]