Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1125

Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Toredate kõrvaltegelastena astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg.

Ja kui sa oled olemas, siis tee nii, et me saaksime sel nädalavahetusel koju!
Kaitseväes ei vabandata, vaid tegutsetakse!
Mis teeb poisikesest mehe? Võib-olla see, et mehed jagavad matsu ja ei mölise iga asja peale.
Ja kui sa oled olemas, siis tee nii, et me saaksime sel nädalavahetusel koju! Ajateenija tasuta kiri on minu päevaraamat, väike märkmik, mida ma ajateenijana kaheksa kuud järjest kogu aeg pükste vasakus küljetaskus kandsin ja mille sissekannetest enamus on kirjutatud väeosa peldikus suuremate väljaheitmiste kõrvalt. Nii et kui keegi minu kaasvõitlejatest kunagi mõtles, et mida see Selder seal kambris nii kaua sahmerdab, siis võib ta nüüd mõista, et ei olnud seal miskit salapärast ludistamist, vaid pesueht kirjatöö käimas. Kõik siin kirjutatu on tõesti toimunud. Autor.

Eestiga vaid kaudselt seotud raamat räägib maailmast, kus elatakse miljonite keskel, kuid märgatakse neist vaid mõnda üksikut; sümbolitest, mis tähendavad ühel hetkel kõike ja teisel mitte midagi; klammerdumisest ning sellele järgnevast allakäigust. Mida me üksteisest tahame? Miks vapustab mõni inimene meid hingepõhjani, kuid teine möödub jätmata ühtegi jälge? Mis aitab siis, kui miski ei aita – alkohol, tarokaardid või psühhoterapeudid?

Selle raamatu kirjutamine algas 2007. aasta hilissuvel. Autor ja Kaljo Kiisk kohtusid, arutasid raamatu kondikava, otsisid üheskoos vastuseid mõnele selleks ajaks kerkinud küsimusele. Kuid öelda, et raamat on kirjutatud autori ja Kaljo Kiisa koostöös, oleks vale, sest 20. septembril 2007 läks filmilavastaja ja näitleja manalateele. Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis. Kaljo Kiisa mängitud rollide, lavastatud filmide ja avalikkuses väljaöeldud sõnavõttude kaudu on tekkinud temast ettekujutus kui muhedast ja heatahtlikust inimesest, kelles on südamlikkust ja hingesoojust. See mulje ei ole petlik, kuid ei ole ka ammendav. Kaljo Kiisa elus oli palju võitlemist oma loomingu eest, enese eest seismist ja ka ebaõnnestumisi, millest teatakse vähem. See raamat püüab rääkida kõigest. Nii nagu Kaljo Kiisk pidas õigeks siis, kui töö selle raamatu kallal oli alles alustamise järgus. Andres Laasik

Rävel oli juba ukse juures, kui kuulis selja taga vaikset häält: „Doktor Rävel!” Ta pöördus järsult ringi. „Kas te võite mulle öelda, mis mul viga on?” „Teil on neerud haiged.” „Kas väga haiged, doktor Rävel?” „Jah, Rita.” Rävel nimetas teda enese märkamata eesnime pidi. „Tänan, doktor.”

Teet Kallase romaani „Niguliste” tegevusajaks on kuuekümnendad aastad, peategelasteks neli sõpra, kes ühel või teisel määral kannavad toonase vaimsuse – aga ka naiivsuse – pitserit. See on romaan noorusest, ent mitte ainult. Ei teadnud ju keegi neist näiteks 1967. aastal täpselt öelda, et juba on ta saabunud, kafkalik stagnatsiooni-periood, mille kätte murenesid mitmed põlvkonnad – ka „Niguliste” elu-ummikus kangelased.

E. W. on martsipanimeister. Aga mitte lihtsalt meister, vaid kunstnik. Kuidas saab ühest täiesti harilikust Eesti maapoisist nõnda noobel ametimees? Sellest jutustab meister ise, alustades lapsepõlvest ja poisieast, esimestest kokkupuudetest naissooga, ootamatust pärandusest ja sellega kaasnevast kohustusest. Läbi nõukogude aja seikluste jõuab martsipanimeister küpsemasse ikka ning leiab lõpuks ka oma elu armastuse…

Romaan kujutab elu ühes Eesti põhjaranniku alevis Eesti iseseisvumise murdeaegadeL Poliitilistele pingetele lisanduvad pinged ka rahvuslikul pinnal, sest alevis on rohkesti uusasukaid ja segaperekondi. Selle kihistumise pingeid kannab endas ka romaani peategelane, äsja miilitsakooli lõpetanud ja oma esimesele töökohale asunud Harri Basov – tema isa on venelane, ema eestlane. Ka saab talle peagi selgeks tema ametikohustuste keerukus ja mitmepalgelisus. Siiski astub ta esimesed tõsised sammud oma töös – kurjategijate jälitamisel.