Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 588

Seiklus, mis algas romaaniga "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" ning jätkus "Tontide linnas", leiab oma põneva lõpu "Hingede raamatukogus". Loo alguses avastab kuueteistaastane Jacob uue vägeva võime ning peagi sukeldub ta läbi ajaloo, et päästa oma ebatavalised kaaslased hästivalvatud kindlusest. Sellel teel saadavad Jacobit Emma Bloom, tüdruk, kellel leegid alati käeulatuses ja Addison MacHenry, koer, kellel on nina ebatavaliste laste välja nuuskimise peale. Nad rändavad tänapäeva Londonist Vanakuradi aakri, Victoria-aegse Inglismaa näruseima aguli teederägastikku. See on koht, kus kõikide ebatavaliste laste saatus lõplikult otsustatakse. Nagu eelkäijad, ühendab "Hingede raamatukogu" põneva fantaasia avaldamata vanade fotodega, et luua ainukordne lugemiselamus.

Kaks üksildast linna Colorados – Hope ja Despair, üks tähendab lootust ja teine meeleheidet. Nende vahel kaksteist miili tühja teed. Ja Jack Reacher – mees, kes ei tunne hirmu, kellel pole midagi kaotada ja kes kunagi tagasi ei pööra. Tegelikult soovib ta vaid tassi kohvi juua. Ent Reacheri kohvisoovil on saatuslikud tagajärjed. Nii nagu alati, satub Reacher ka selles Lee Childi lummavas põnevikus sõtta endast kaugelt tugevama vastasega, kes ei soovi mitte ainult tema lahkumist, vaid surma. Midagi sellist ei oska juhuslik läbirändaja Reacher oodata. Ent mida ilmsem on linnakeses valitsev vaenulikkus, seda vähem soovib ta oma teekonda jätkata. Vastupidi, asjaolude üha süvenev veidrus tekitab temas veendumuse, et midagi on väga valesti ja et sellele valele tuleb vastu hakata. Tähendagu see kas või ühemehesõda terve linnaga. Kuid ka seekord ei võitle Reacher päris üksi, vaid leiab endale liitlase võluvas ja tarmukas naispolitseinikus. Koos hakatakse saladusi lahendama ja välja selgitama seoseid kauge verise sõja ning keset hiigeltasandikku uneleva väikelinna vahel. Pannes selle käigus tahes-tahtmata mängu oma elu. Kuid kõik märgid näitavad, et mäng on seda panust väärt.

Kui ühel Shetlandi väikesaarel vana naine pealtnäha traagilise õnnetuse käigus maha lastakse, kutsutakse mõistatust lahendama detektiiv Jimmy Perez. Aher maastik ja mere lagedus on sünnitanud saarel karme ja salalikke inimesi. Saareelanikke uurides ja küsitledes leiab Jimmy kaks perekonda, keda on mitme põlvkonna vältel ajendanud tegutsema kadedus, ahnus ja kibestumus. Järgneb veel üks mõrv ning sel ajal, kui kevadeilm saare klaustrofoobiat tekitavasse uttu mähib, peab Jimmy vanu saladusi üles kaevama, et mõrvar taas ei ründaks. „Punased luud” on Ann Cleevesi Shetlandi sarja kolmas raamat. Kirjastuselt Varrak on samas sarjas ilmunud raamatud „Ronkmust” (2016, tlk Karin Suursalu) ja „Valged ööd” (2017, tlk Anne Kahk). BBC1 on Shetlandi sarjast teinud ka filmi, peaosas Douglas Henshall.

Warlegganitele sünnib – pärast seda, kui Elizabeth just kuuvarjutuse ajal trepil kukub – enneaegsena poeg, kes saab nimeks Valentine. Poldarkide peres valitseb pärast eelmise raamatu tormilisi, äärepealt lahkuminekuga päädinud sündmusi pilvitu õnn ning Demelza saab maha tütar Clowance’iga. Kahe suure maja vahel valitseb paraku endiselt vaen, millel on määratud teravneda, kui sinna kanti ilmuvad tööd otsima Demelza metodistidest vennad Sam ja Drake ning viimasel sugeneb sõprus Elizabethi sugulase, Trenwithi Geoffrey Charlesi kasvatajannaks kutsutud Morwenna Chynowethiga. Agatha Poldarki ja George Warleggani pikaajaline vimm jõuab haripunkti ning George teab, et on andnud vastasele hävitava löögi, aga ometi on Agathal rauas veel üks kuul. Rahu pole ka maailma asjades. Inglismaa on sõjas, mille lõppu pole näha, sest Prantsuse väed on allutanud endale peaaegu kogu Euroopa ja Inglismaal, kes ei soovi alla vanduda, tuleb kas võidelda või surra. Dwight Enys on Prantsusmaal vangis ning kui Cornwallis paguluses viibivad Prantsuse aristokraadid hakkavad ette valmistama kuningriiklaste dessanti, et Bourbonid jälle võimule aidata, otsustab Ross sõita sõprusest ja tänutundest aetuna nendega kaasa, et proovida Dwight vabastada.

Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see… väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis” mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi. Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi. Aga raamat on juba varastatud ning seda näivad otsivat väga mitmed jõud alustades Liechtensteini saadikuga ja lõpetades salaühingutega. Liechtenstein, muide, on üks Euroopa suurjõude, sest just seal valmistatakse haldjate võluväe abiga maailma parimaid tsepeliine. Genevieve Cogmani „Nähtamatus raamatukogus” on salapära ja maagiat, ustavust ja reetmist, aurupunki ja armastust raamatute vastu – lühidalt: see on hõrk kokteil igale maitsele.

Stockholmi saarestiku ühel kõige kaugemal saarel elab Fredrik oma elusügisel suures vaikuses, seltsiks ainult koer, kass ja sipelgapesa elutoas. Tema ainsaks ühenduseks muu maailmaga on postiljon. Üks tume saladus, saatuslik eksimus on teinud temast inimpelgliku eraku. Ühel hommikul seisab jääl naine. See on Harriet, kelle ta üle kolmekümne aasta tagasi sõnagi lausumata alatult maha jättis. Nüüd on Harriet suremas haige ja nõuab Fredrikult ühe lubaduse täitmist. Koos teevad nad sõidu, mis osutub mitmes mõttes vapustavaks ja viib kohtumisteni eriliste inimestega, kes on pealiskaudse elu eest varjunud sügavale Norrlandi metsadesse. Henning Mankelli ühtaegu lõbus ja nukker romaan „Itaalia kingad” räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest. Aastal 2015 ilmus romaani iseseisev järg „Rootsi kummikud”. Kui loete sel sügisel ainult ühe raamatu, siis olgu selleks „Itaalia kingad”. See jääb kauaks kestma, nagu hea käsitöö. – Sydsvenskan Pidevalt juhtub midagi. Imelikke asju. Päris kindlasti ei ole see igav raamat, mille vahepeal käest ära paned, vaid selline, mille loed läbi ühe jutiga, et näha, mis tegelastest edasi saab. – Bokhora

Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat „Hull hobune” viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider õnnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib, nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlvest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid tagasi üks nõid, kes veel tuleriidalt sajatusi pildus, siis pole see ebausk võrsunud päris tühjalt kohalt. Kuid „needuse” põhjused võivad peituda ka lähiminevikus, pealegi ei pelga mõni külaelanik ka ise üleloomulikke jõude enda teenistusse rakendada… Kui viimaks raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada. Nagu Katrin Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” ja „Tulekandja. Muhumaa põnevik” (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge.

Neljateistaastane hollandi tüdruk Emilia saab oma isa kohta teada midagi kohutavat. Kui tekkinud skandaal ka ülejäänud pereliikmete elu mõjutama hakkab, teeb Emilia elus esimest korda midagi pöörast: ta otsustab probleemide eest põgeneda oma lemmiklinna New Yorki. Salaja ja hoolikalt ettevalmistatud reis hakkab peagi viltu vedama, kui Emilia avastab, et tema interneti kaudu üüritud toakest ei eksisteerigi. Lisaks on New Yorgi poole kihutamas metsik orkaan Sandy. Kuidas see üle elada ja hakkama saada ilma vanemateta, ilma igapäevaste mugavusteta, seltsiks vaid kaks Ameerika noormeest ja väike vapper tüdruk? Kas probleemide ja iseenda eest saab põgeneda ja jäädagi tundmatuna suurlinna elu keskele?

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti. Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi. Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi. Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud. Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks. Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.

Kaksteist aastat tagasi kaob Šotimaalt Eestisse puhkusereisile tulnud John Baden ühel ööl hotellinumbris kaaslanna kõrvalt voodist. Mõne aja pärast leitakse Peipsi kaldalt tema surnukeha. Ja nüüd ilmub Tartus politseisse mees, kes väidab, et temagi on John Baden ja et teda hoiti kõik need aasta vangis soode ja metsade taga ühes talus. Juhtumiga hakkab tegelema endisest luurajast detektiivinspektor Ben Westphall, kelle vaikne elu Põhja-Šotimaa väikelinna politseiuurijana muutub vägagi pingeliseks ja keeruliseks, sest surnuks peetu elluärkamine kaugel Eestis käivitab peagi mõrvade sarja tema kodumaal ning lisaks hakkab tunduma, et olemas on mitte ainult kaks John Badenit, vaid kahestuma kipuvad ka mitu teist selle julma ja komplitseeritud looga seotud inimest. Raamatu autor Douglas Lindsay, kes on enda väitel sündinud „1964. aastal kell 2.38 vihmasaju ajal”, kuulub isepäraselt koredatoimse šoti krimikirjanduse (tartan noir) tõusvate tähtede hulka. Pikka aega Senegalis töötanud Lindsay on elanud mitu aastat ka Eestis ja väidab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist ja selle sõnakehvadest külastajatest.

Õed Ella ja Roberta O’Callaghan ei ole aastakümneid omavahel rääkinud, neid lahutab sünge perekonnasaladus minevikust. Mõlemad elavad lagunevas Iiri mõisas ning suhtlevad ainult napisõnaliste sedelite abil, mida nad teineteisele esikusse jätavad. Kui neid ähvardab äkitselt pankrot, üritab Ella maja päästa, avades ballisaalis kohviku – Roberta suureks meelehärmiks. Kohvik saab hoo sisse ning kui seal asub tööle ameeriklanna Debbie, kes otsib oma bioloogilist ema, kistakse õed hoopis uutmoodi lahingusse. Kui Debbie hakkab uurima oma päritolu ja emaga juhtunut, põrkab ta kohalikus kloostris vastu vaikimist ja valesid. Ta on otsustanud tõe paljastada ning tõmmata loori lapsendamisskandaalilt, mis raputab nii kohalikku kogukonda kui sõjajalal õdesid. Jõuline ja terav „Ballisaali kohvik” on liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest. Ann O’Loughlin on tuntud Iiri ajakirjanik. Tema debüütromaan „Ballisaali kohvik” on ammutanud ainest Iirimaa vallasemade lugudest.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need. Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.