Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 614

Max Lamas unistab armukesest, kes räägib kõiki ta keeli. Otsingud viivad ta Stockholmist Itaaliasse, kus ta õpib tundma üht markiisi, kes on laostumise äärel. Ellinor on pärit ühest Lõuna-Rootsi külakesest. Ühel päeval paneb ta üles tutvumiskuulutuse: Ma olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest. Ja Lucrezia on tunnistajaks oma vanaema allakäigule tühjaks jäänud palees. Omavahel põimuvate romaanilõimede keskmes on mehe pilk naisele – aga ka võrgutamine ja alandus, armastajate südantlõhestav olukord ja unistus mõistmisest. Romaan „Polüglottidest armastajad“ sai 2016. parima ilukirjandusteose Augustipreemia, mis on oma nime saanud August Strindbergi järgi ja mis on üks Rootsi tunnustatumaid kirjandusauhindu.

Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad-pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Nii paljud vanade põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa vormis. Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust. Just seda rõõmu müüdid pakuvadki. Tore on neid ise jutustada – ja seda soovitangi ma teil, kes te seda loete, soojalt teha. Lugege jutte selles raamatus, tehke need enda omaks ning mõnel pimedal ja jäisel talveõhtul või suveööl, kui päike ei taha kuidagi loojuda, jutustage sõpradele, mis juhtus, kui varastati Thori vasar, või kuidas Odin sai jumalate valdusse luulemõdu. – Neil Gaiman

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.” Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana. „Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.” „Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.” „Sa oledki must kümme aastat vanem.” „Jah, ja tahan sind hirmsasti!” „Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.” „Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?” „Üheksanda.” Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses. „(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.

Vaesunud maffiaboss Hector Guzman varjab end Toscana mungakloostris. Ta kavatseb üles otsida oma poja Lothari ja saada tagasi kogu oma äriimpeeriumi. Vihkamine ja kättemaksuiha on suuremad kui munkade juures osaks saanud headus. Nüüd valmistub ta oma viimaseks võitluseks. Haiglaõde Sophie Brinkmann on oma tahte vastaselt tõmmatud kriminaalsesse maailma. Nüüd on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav ja varjab end koos oma poja Albertiga Prahas. Stockholmi kriminaalkomissar Tommy Jansson peab Sophie Brinkmanni üles otsima, sest naine teab komissari räpastest tegudest liiga palju. Ta plaanib naise tappa, et seejärel rahulikult oma elu edasi elada. Alexander Söderbergi „Hea hunt” on Sophie Brinkmanni ja Hector Guzmani triloogia viimane osa.

Raamatute „Romanovid” ja „Jeruusalemm” autori uue põneva romaani tegevus toimub teise maailmasõja ajal Stalingradi lähedal palavas stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud. Benja Golden, kes on Gulagis vangina kuritegude eest, mida ta pole teinud, ühineb kasakatest ja kurjategijatest moodustatud karistuspataljoniga, et võidelda sakslaste vastu. Temast saab ratsaväelane ning ühel 1942. aasta juulikuu palaval päeval saadetakse tema ja ta kaaslased enesetapumissioonile vaenlase tagalasse – aga kas nende seas on reetur? Ainus, keda Benja tõesti usaldada saab, on tema hobune Hõbesokk, aga armu pole tal sõjas kusagilt loota. Kümne päeva jooksul avanevad meie silme ees Benja sõda Lõuna-Venemaa steppides, Stalini sepitsused Kremlis, äge tundelahvatus Benja ja itaallannast meditsiiniõe vahel, Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi armulugu – see on rabav lugu kirest, vaprusest ja ellujäämisest, kus reetmist võib alatasa oodata, surm on vaid südametukse kaugusel ning armastus, olgugi põgus, pakub ainsat lunastust tapatalgutest.

„Minu võitlus 3” räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub? „Minu võitlus 3” kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.

Neli energilist ärinaist, ema ja kolm tütart, igaühel oma lapsepõlvetrauma, mis edasi kannustab või – mõnikord – kammitseb. Neli väga erinevat meest, kellel on ehk selles romaanis täita tähtsamgi roll kui edukatel naistel. Millega tegelevad nemad, kui naised on hõivatud äriasjadest? Kuidas kanda hoolt, et järgmise põlvkonna lapsed – kui neid üldse on otsustatud saada – ei tunneks end hüljatuna, kui ema on alatasa kodunt ära? Kas mees, kes otsustab töölt ära jääda, et hoolitseda kodu ja laste eest ning lasta naisel karjääri teha ja raha teenida, on haletsusväärne tuhvlialune või hoopis see kindel kalju, kelle najal kogu edukus üleval püsib? Millal jõuab kätte hetk, kus ta soovib „oma elu tagasi“? Tänapäeva (pere)suhteid lahkavate romaanidega tuntust kogunud Joanna Trollope kirjeldab selleski raamatus köitvalt, kui raske on panna eri huvisid klappima ning kuidas üksteisest möödarääkimine või vaikimine võib habrast tasakaalu kõigutada. Ja mis saab siis, kui võrrandisse lisandub veel üks tundmatu.

1986. aastal on Eddie ja ta sõbrad inglise poisikesed, kes otsivad oma unises kodulinnakeses närvikõdi. Nad kasutavad salakeelena kriidijoonistusi – ainult neile mõistetavaid kriipsujukusid. Ent siis juhib üks saladuslik kriidikuju nad otsejoones tükeldatud laiba juurde – ja pärast seda muutub kõik. 2016. aastal on Ed täiskasvanu, kes usub, et on minevikuga rahu teinud. Siis aga jõuab ta postkasti kiri, milles pole muud peale ühe kriidikuju. Kui selgub, et ka tema sõbrad on saanud samasuguse teate, peavad nad seda kellegi totraks tembuks … kuni üks neist leitakse surnuna. Nüüd mõistab Eddie, et iseenda päästmise nimel peab ta lõpuks ometi välja selgitama, mis tol ammusel ajal ikkagi juhtus. Lugejat vaheldumisi minevikku ja tänapäeva juhtiv „Kriidimees” on stiilipuhas põnevusromaan, kus kõik tegelased on kui lihast ja luust, igal saladusel on ammendav lahenduskäik ja loo pöörded on ootamatud ka kõige terasemale lugejale. C. J. Tudor elab koos abikaasa ja tütrega Inglismaal Nottinghamis. „Kriidimehe” idee tekkis tal koerahoidjana töötades, kui ta ajas mööda poriplatse vettinud koeri taga ja hoolitses samal ajal oma väikese tütre eest. „Kriidimees” on C. J. Tudori esimene raamat.

1717. aasta, Rootsi Lapimaa. Koos oma abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga jõuab Maija Soomest pärale oma uude koju. Ta loodab end mineviku taagast lahti raputada ja kaunil, kuid karmil maal uut elu alustada. Nende kohal kõrgub ähvardavalt Blackåseni mägi, mille kurjakuulutav kohalolu tumestab orgu ja sünge ajalugu kummitab selle varjus elavaid asunikke. Kitsi karjatades leiab Frederika naabri moonutatud surnukeha. Erikssoni surm aetakse huntide süüks, aga Maija on veendunud, et haavad on põhjustanud inimene. Hoolimata naabrite kummalisest huvipuudusest ja Erikssoni lese saatusest, otsustab Maija surmajuhtumit edasi uurida. Suvest saab sügis ja sügisest hunditalv – kõige karmim talv, mida keegi mäletab. Maija alustab ohtlikku ettevõtmist, et paljastada Blackåsenil aset leidnud traagilised sündmused, mille nii naabrid kui ka kirik on otsustanud maha vaikida. Külmas, näljas ja igikestvas pimeduses jõuab Maija vähehaaval teadmiseni, mis on Blackåseni varjus elamise ja seal ellujäämise tõeline hind, ja kohutava tõeni nende kohta, kes on pidanud seda maksma.

„Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie 1934. aastal avaldatud kriminaalromaan, mille peategelaseks on Hercule Poirot. 1935. aasta talvel alustab Süüriast naasnud Poirot Idaekspressiga teekonda İstanbulist kodu poole. Ta ei aimagi, et rongisõidust läbi talvise Euroopa kujuneb verdtarretav mõrvamüsteerium. Belgradi mägede vahel jääb rong lumevangi ja selle seisaku ajal tapetakse suurärimees Ratchett. Maailma parim detektiiv asub tegutsema, et selgitada välja, kes on selle koletu teo taga. 2017. aastal valmis romaani põhjal samanimeline mängufilm, mille lavastajaks on Kenneth Branagh, kes mängib ise ka detektiiv Hercule Poirot’d, teistes osades astuvad üles Johnny Depp, Michelle Pfeiffer, Penélope Cruz, Judy Dench jpt.

Star D’Aplièse seisab oma elus ristteel, kui ootamatult sureb tema armastatud isa – saladuslik miljardär, keda tema kuus lapsendatud tütart kutsuvad Pa Saltiks. Mees on jätnud igaühele neist vihje nende tegeliku päritolu kohta, aga Star – õdedest kõige mõistatuslikum – kardab katkestada talle senini turvatunnet pakkunud lähedast suhet õde CeCega. Meeleheitesse sattununa otsustab ta siiski hakata uurima esimest talle jäetud vihjet, mis viib ta ühte Londoni antikvariaati, ning tema ees avaneb täiesti uus maailm. Sada aastat varem annab isepäine ja sõltumatu Flora MacNichol endale tõotuse, et ei abiellu kunagi. Ta on õnnelik ja tunneb end turvaliselt oma Lake Districti kodus, mille läheduses elab ka tema suur eeskuju Beatrix Potter, kuid siis viivad salasepitsused ta Londonisse, kõrgseltskonnas palju kõneainet pakkunud naise Alice Keppeli koju. Florat lõhestab kirglik armastus ja kohustused oma perekonna ees, aga ta tunneb, et on vaid ettur suures mängus – mille reegleid teavad kõik peale tema –, kuni kohtumine saladusliku härrasmehega annab vastused, mida Flora on otsinud kogu elu. „Varjuõde” on kolmas osa Lucinda Riley ülipopulaarsest raamatusarjast, mis on inspireeritud Seitsme Õe nimelisest tähtkujust ja sellega seotud mütoloogiast.

Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga. „Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017).