Контркультура - скачать книги или читать онлайн. Страница 17

Harry Holel on eriline anne pendeldada kõrgete tippude ja sügavate orgude vahel. Kriminaaluurijana on Hole tunnistatud geeniuseks ja elavaks legendiks. Aga medalil on destruktiivne teine pool. Ja ehkki Hole on kuulus, on ta enamasti siiski kurikuulus. Seda nii ülemustele vastu hakkamise kui ka vaibumatu alkoholilembuse poolest. See lembus on olnud talle pigem halb kaaslane ja tõuganud Harryst aastate jooksul eemale need inimesed, keda ta kõige rohkem armastab. Süütunne käib Holel varjuna kannul ka tema uues elus ning tal ei jää muud üle kui põgeneda Hongkongi räpastesse oopiumiurgastesse. Samal ajal leitakse Oslos kaks noort naist tapetuna. Nad on uppunud omaenese verre. Kuna poliseil pole ühtki juhtlõnga, juurdlus ei edene. Ainult Harryt suudaks aidata. Peagi mõistab ta, et seisab vastamisi psühhopaadiga, kes paneb tema oskused tõsiselt proovile.Jo Nesbø on (s 1960) on Norra kirjanik ja muusik, endine börsimaakler, kes pühendus kirjutamisele pärast oma esikromaani “Nahkhiir” suurt menu. Inspektor Harry Holest jutustava krimisarja eest on Nesbø võitnud mitmeid auhindu, raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 9 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud 40 keelde. Viimati on eesti keeles ilmunud Harry Holest jutustavad romaanid “Päästja” ja “Lumememm”.

Käes on jõulud ja Dossie jaoks näib kõik laabuvat. Tema poeg Clem ja imearmas viieaastane pojapoeg Jakey on kolinud Cornwalli, et tema läheduses olla. Naine on edukas ettevõtja ja pakub maakonnas toiduvalmistamise teenust. Ainus, mida ta praegu vajab, on õnn armastuses.Dossie ebatraditsioonilist peremudelit täiendab vaimustavalt ekstsentriline Janna: sooja südamega suuremeelne naine, kes hoolitseb kohalikus kloostris veidravõitu nunnade eest. Huumorimeel, heasüdamlikkus ja siiras sõprus aitavad sõlmida nende vahel tugeva sideme.Aga õdede tavapärane elu peab läbima mitu katsumust, kui nende kauni ajaloolise kodu ümber hakkab hiilima ahne kinnisvaramaakler. Kas omavahel lähedaseks saanud kogukond, kus kõik üksteisest sõltuvad, peab vastu järgmiste jõuludeni? Ja mida on nad selleks ajaks õppinud perekonna tõelisest väärtusest ja sellest, kui oluline on kusagile kuuluda?

1945. aasta Moskva. Parajasti siis, kui tähistatakse võitu Hitleri üle, kostavad lasud ja surnult jäävad lebama kaks noort inimest, noormees ja neiu. Tegu ei ole lihtsalt kahe tavalise inimesega, sest hukkunud on Moskva eliitkooli kasvandikud, kõrgete parteitegelaste lapsed. Nii tulebki leida vastus küsimusele, kas tegu oli mõrvaga, kokkulepitud enesetapuga või riigivastase vandenõuga. Uurimist hakkab juhtima Stalin ise. See tähendab aga, et surnud noorte koolikaaslased ja sõbrad on sunnitud andma tunnistusi üksteise, oma vanemate ja teiste õpilaste vanemate vastu. Inimeste teod ja väikesed saladused, mis normaalses olukorras erilist tähelepanu ei pälviks, võivad nüüd saada neile hukatuslikuks. Simon Sebag Montefiore romaan põhineb asetleidnud sündmustel ning selles esinevad mitmed ajaloolised tegelased. Oma õhkkonnalt seostub see kindlasti Montefiore eelmise romaaniga „Sašenka”.

21. augusti õhtul 2001. aastal saab Ystadi politsei kummalise telefonikõne. Keegi väidab, et on näinud Marebo järve kohal põlevaid luiki. Kurt Wallander sõidab järve äärde, et uurida, mis seal on juhtunud. Wallanderiga on kaasas tema tütar Linda, kes mõne nädala pärast asub tööle Ystadi politseisse.Nad ei leia järve äärest midagi. Aga juba kõigest mõne päeva pärast helistab endast väljas talumees ja teatab, et keegi on ühe tema mullikatest surnuks põletanud. Kõik vihjab sellele, et jõhkrad teod on mõne loomapiinajast sadisti kätetöö. Mõni päev hiljem kaob jäljetult kultuurigeograaf, kes kaardistas Skåne vanu radasid. Jäljed viivad Guajaana džunglisse ja kristlastest viimse kohtupäeva kummardajate juurde. Ja Linda karjäär politseinikuna satub ohtu veel enne, kui see on õieti alanudki.

Selles vaimukas ja satiirilises romaanis, Austria möödunud sajandi ühe olulisema kirjaniku teoses, kutsub Reger oma sõbra Atzbacheri endaga ühte Viini kunstimuuseumisse kohtuma. Samal ajal kui Reger Tintoretto portreed silmitseb, jutustab Atzbacher, kes kardab, et Reger plaanib end tappa, lugejale oma muusikateadlasest sõbrast: tema teadmistest, pühendumisest oma naisele, vihkamise ja armastuse suhtest kunstiga. Oma iseloomuliku mõrkja vaimukusega paljastab Bernhard inimkonna pretensioonid ja püüdlused romaanis, mis on ühtaegu nii pessimistlik kui ka kummaliselt rõõmustav.

Kogu maailm naeratab Philippe Pozzo di Borgole, kahe rikka aadlisuguvõsa järeltulijale ja Pommery šampanjakompanii juhile, kuni mees jääb ühel päeval paraplaaniõnnetuse tagajärjel halvatuks. Peagi kaotab ta ka oma naise ning jääb üksi kahe adopteeritud lapsega. Ratastooli aheldatud aristokraadi süngusse ja traagikasse toob nalja ja pöörasust ühiskonna põhjakihist pärinev abiline Abdel. See on tõestisündinud lugu mälestustest ja unistustest, heitumusest ja lootusest, mille põhjal on valminud ka Eesti kinodes pikalt jooksnud ülimenukas prantsuse film „1+1” Francois Cluzet’ ja Omar Syga peaosades.

Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.

Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com

Pärast pikka ja erakordselt sündmusterikast elu jõuab Allan Karlsson vanadekodusse ja ühel päeval on paratamatult käes kolme numbriga tähistatav sünnipäev. Kohal on valla volikogu esimees ja kohaliku ajalehe esindaja. Allanile on aga ees terendav nii vastumeelne, et ta ronib toaaknast välja ja põgeneb oma sünnipäevapeolt. Kiiruga haarab ta bussijaamast kaasa kohvri, mida tal paluti hetkeks valvata, ning peagi on tal kannul nii kurikaeltest kohvriomanikud kui ka politsei. Romaan jutustab Allani kuu aega kestnud tagaajamisest läbi Rootsi. Kuid see on ka reis läbi 20. sajandi ajaloo ja piiritult muretu Allani eluloo. Kuidas sattus Allan tulevase president Trumaniga õhtust sööma? Ja sõitis Churchilliga lennukis ning esimees Mao noore naisega jõelaeval? Ehkki Allanil puudub igasugune huvi poliitika ja religiooni vastu, kujunevad asjaolud siiski sellisteks, et ta mõjutab ainuüksi oma olemasoluga enamikku 20. sajandi olulisemaid sündmusi. Jonas Jonasson (s 1961) on ajakirjanik, kelle esikromaan „Saja-aastane …“ oli 2010. aasta enimmüüdud raamat Rootsis. Raamatut tõlgitakse juba 25 keelde ning selle põhjal valminud film jõuab ekraanile 2013. aasta lõpus.

Kas olete Tallinnas taksosse istudes kunagi mõelnud, et mees rooli taga võib olla kõrgema järgu luureagent? „Ruutuemanda sündroomi” lugemise järel ei tundu see enam sugugi võimatu. Eesti päritolu luurajate Leo Tamme ja Thomas Thamericki tegutsemisele kaasa elades saab lugeja osa põnevatest ja vahel koguni verd tarretama panevatest sündmustest, mis leiavad aset mitmel mandril ja mitme luureagentuuri kabinettides – see on tõeline silmaringi avardamise retk. Poolt maailma hõlmava võrgu niite lahti harutades jõutakse välja ka „Estonia” hukkumise võimaliku põhjuseni. Aga Saaremaal upitab suur kollane kuu ikka end laidude ja saarte tagant mere kohale ja paistab, et maailma parim paik on siiski Kuressaare all lahes asuv Laiamadal.

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks. „Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on. Kai Aareleid (snd 1972) on hariduselt dramaturg ning töötab tõlkija ja toimetajana. “Vene veri” on autori esimene proosaraamat.