Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1074

Romaan on jätk 1950ndate lõpus anonüümselt ja 1967. aastal Emmanuelle Arsani nime all ilmunud erootilisele romaanile „Emmanuelle. Inimsuse õppetund”. Emmanuelle’i lood kuuluvad kahtlemata erootikaklassikasse ja nende põhjal on valminud arvukaid filmiversioone. Noor sarmikas prantslanna Emmanuelle, kes on Bangkokki ärimehest abikaasa juurde kolinud, jätkab oma hedonistlikku elu Bangkokis resideeruvate Lääne kodanike seltskonnas. Itaalia aristokraat Mario, kellega Emmanuelle raamatu esimeses osas tutvus, õhutab Emmanuelle’i seksuaalsete kogemuste otsinguil veelgi kaugemale minema ja voodipartnerite arvu kasvatama. Emmanuelle ja Mario kohtuvad noore uskliku Anna Maria Serguine’iga, kes on neitsi. Emmanuelle armub tüdrukusse. Kirg saab Anna Mariast lõpuks võitu ja moodustub õnnelik kolmik… Emmanuelle’i lugude autorlus on mõnevõrra segane. Väidetavalt on romaani kirjutanud autorinime Emmanuelle Arsani taha peitunud Marayat Rollet-Andriane, kes sündis 1932. (või hoopis 1940.) aastal Tais, teistel andmetel aga hoopis tema diplomaadist abikaasa Louis-Jacques Rollet-Andriane.

Teda New Yorgis tabanud südamevalu eest põgenedes pöördub Grania Ryan tagasi oma vanematekoju – karmile tuultest räsitud Iirimaa rannikule. Siin kohtab ta ühel tormisel päeval kaljuserval väikest tüdrukut Aurora Lisle’it, kes muudab kogu tema elu. Hoolimata ema hoiatustest, et Grania peab olema Lisle’i suguvõsa liikmetega ettevaatlik, tekib Aurora ja Grania vahel tugev sõprus. Tänu haruldasele leiule, 1914. aastast pärit vanadele kirjadele, saab Grania teada, kui tihedalt on nende suguvõsade saatus omavahel põimunud. Esimese maailmasõja koledused, kauni leidlapse saatus ja balleti vastupandamatu kutse põhjustavad südamevalu, mis mõjutab kõiki uusi põlvkondi… Autor viib lugeja Edwardi-aegselt Inglismaalt tänapäeva New Yorki ning suursuguselt Iiri rannikult legendaarse Londoni linnamaja hääbuvasse hiilgusse. „Tüdruk kaljunukil“ kõneleb kahest tähelepanuväärsest naisest, kelle soov mõista oma minevikku annab neile lootust tulevikuks, kus armastus võib võita kaotusvalu. Lucinda Riley on sündinud Iirimaal ja elab praegu oma abikaasa ja nelja lapsega Inglismaal. Ta on kirjutanud ka romaani „Kasvuhoonelill“ (e. k 2012), mida on müüdud üle miljoni eksemplari kahekümne kuues riigis.

Romaani tegevus toimub sügistalvel 2020-2021, lähitulevikus, mis on vanemale põlvkonnale hirmutavalt tuttav lähimineviku kaudu. Suur maailm on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevaelu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab.

Vene päritolu Ameerika kirjaniku Paullina Simonsi lemberomaani „Vaskratsanik” teises osas jätkub Tatjana ja Aleksandri armastuslugu. Tegevustik algab 1942. aasta suvel, kui puhkust saanud Aleksander läheb Tatjanat otsima Lazarevo külla, kuhu neiu evakueerus. Aleksander ja Tatjana abielluvad ning veedavad Lazarevos mesinädalaid, ent sõda ei lase neil kaua õnne nautida. Aleksander naaseb rindele, Tatjana Leningradi. Taas ilmub silmapiirile Dimitri. Saanud teada, et Aleksander ja Tatjana on abielus, avaldab ta armastajaile survet, et koos nendega Ameerikasse pageda. Oma eesmärgi saavutamiseks ei kohku Dimitri millegi ees tagasi.

Lõpp on lähedal. Logen Üheksasõrmel võib jätkuda jõudu veel vaid ühe võitluse jaoks – kuid see saab olema vägev. Põhjalaste kuningas on endiselt võimul ning teda võib peatada vaid üks mees. Tema vanim sõber ja vanim vaenlane – on aeg, et Verine Üheksa naaseks. Inkvisiitor Gloktal on liiga palju ülemaid ja liiga vähe aega – tema võitleb teises sõjas. See on salajane võitlus, kus keegi ei saa end turvalisena tunda ja kus kedagi ei või usaldada. Glokta mõõgavõitleja päevad on ammu selja taga, see-eest valitseb ta aga surmavalt hästi oma teisi relvi: väljapressimist, ähvardamist ja piinamist. Jezal dan Luthar on otsustanud, et au ja hiilguse otsimine on liiga valus ja tüütu ning on otsustanud senisele elule selja pöörata. Tema unistuseks on lihtne elu koos armastatud naisega. Kuid ka armastus võib olla valus ning aul ja hiilgusel on vastik komme sulle selja tagant ligi hiilida siis kui sa seda kõige vähem ootad. Uniooni kuningas lamab surivoodil, talunikud mässavad ja ülikud püüavad troonile pääseda. Maailma saaks päästa vaid Esimene Maag, kuid sellega kaasnevad riskid. Ning ükski oht pole suurem kui Esimese Seaduse rikkumine… „Kuningate viimane argument“ on Joe Abercrombie „Esimese seaduse“ triloogia kolmas ja viimane raamat. Varem on Varrakus ilmunud triloogia esimesed osad „Raud ise“ ja „Enne nende poomist“.

Victoria-aegse Londoni maagiast küllastunud allilma kistuna avastab Tessa Gray, et on hakanud järjest enam kiinduma Jemisse, aga haihtunud pole ka piinav tõmme seletamatult tujuka Willi poole. Midagi näikse Willis siiski pikkamööda muutuvat – müür, mille ta enda ümber on püstitanud, oleks nagu hakanud murenema. Kas Magistri leidmine võimaldaks hämaratest meeleoludest muserdatud noormehel vabaneda piinavatest saladustest ning annaks ühtlasi vastuse Tessa küsimusele, kes ta on ja mis on siin maailmas tema elu eesmärk? Tõeotsingud ähvardavad saada kolmele sõbrale hukatuslikuks: üks nende lähiringist osutub reeturiks ja Tessa ei suuda ikka veel oma tunnetes selgusele jõuda. Sarja „Põrgu sõdalased” teises raamatus jätkuvad Cassandra Clare’i „Surmava arsenali” sarja varjuküttide varasema põlvkonna seiklused udusel ja vihmasel Inglismaal.

Angela Hofbergi uues raamatus on minajutustajaks naine, kes meenutab oma lapsepõlve, noorust ja seda, kuidas isa nende pere maha jättis. Tookord juhtunu on jätnud ta hinge haava, mis pole päriselt paranenud ka täiskasvanueas. Isa uus naine on jäänud talle võõraks ning isast tühjaks jäänud kohta ei suutnud täita ka ema uued elukaaslased. Oma elule tagasi vaadates ja sugulastega rääkides püüab ta mõista talle lähedaste inimeste keerulisi suhteid minevikus ja olevikus. Varem on Angela Hofbergilt ilmunud 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Päev nagu elu” (2007).

Elena Ferrante kohta on öeldud, et ta on Itaalia kõige paremini tuntud „vähetuntud” kirjanik. Viimane osalt ka seetõttu, et tegemist on erakordselt privaatse inimesega, kellest pole peaaegu midagi teada ja keda lugejad pole isegi näinud. Arvatakse, et Elena Ferrante on varjunimi, kes aga edukate romaanide taga peitub, pole siiani teada. Intervjuudes on ta väitnud, et on oma kirjastusele kõige odavam autor, kuna keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest. Tema romaan „Üksilduse päevad” tõusis kohe pärast avaldamist 2002. aastal Itaalias raamatumüügi edetabeli tippu, kus püsis terve aasta. Mõni aasta hiljem vändati sellest ka film. Lugu kirjeldab tavalise abielunaise järk-järgulist allakäiku, kui ta mees ta kahe väikese lapsega maha jätab. Minategelane leiab end oma koduseinte vahele lõksu püütuna ja on sunnitud oma hirmudele näkku vaatama, et kuidagi mõistuse juurde jääda ja oma eluga edasi minna.

Peategelase, külavanema Kotso tütre Linda ilu võrdleb üks noor krahv Riia linnuses Madonnaga, kui soovib teda maalida. Autor jälgib külaelu ja ajaloosündmuste taustal oma peategelase elukäiku – abielu Avispea maleva pealiku Õnnemeelega, poegade saatust, suhteid õe Jutaga ja hiies toimetava küla nõiaga, vangistust Riia all laagris ja linnuse müüri ehitamist seal, armastust traagilise saatusega augustiinlasest preestri Johannese vastu ja lõpuks õnnelikku kristlikku abielu noorpõlve armastatu Võttelega. Lugejal on kerge jääda uskuma, et niisugune võiski olla ühe naise, ühe küla, ühe rahva elu 13. sajandi alguses muistse vabadusvõitluse ajal – nii rahulikel aegadel kui rüüstamiste, külade põletamise, tasuretkede, vangistusse viimise, pantvangide andmise ja ristiusu vastuvõtmise ajal. Oskar Lõvi (1892 Viljandimaal – 1977 Montréalis) oli Peterburi ülikooli lõpetanud agronoom ja ärimees, kes töötas Turkestanis, Eestis ja Pariisis. 1944. aastal põgenes ta Eestist Rootsi ja suundus 1950. aastal Kanadasse. Juba koolipõlves tundis Oskar Lõvi huvi ajaloo, muinasjuttude ja muu vanavara vastu. Kirjutama ja oma töid avaldama julgustasid teda paguluses Artur Adson ja Aino Kallas. Aino Kallase meelest oli Lõvi tugevus tema teoste dramaatilisus. Lõvi teoste peategelased on naised, keda ta pidas hingeliselt huvitavamaks kui mehi ja kelle tundeid ning mõtteid ta oskas usutavalt ja haaravalt edasi anda. Oskar Lõvi avaldas oma romaanid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Nii ilmusid Torontos romaani “Kolm naist” esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega “Veretasu” (1966), “Risti tähe all” (1966) ja “Kirikuehitajad” (1970). Ajaloolistes romaanides on autor valinud toimumispaigaks Henriku Liivimaa kroonikas esimest korda mainitud Avispea küla, mis asub Virumaal. Autor ütleb oma pühenduses: “Olgu see teos siis ahtakeseks tänutäheks emale tema uskliku armastuse eest ja ühtlasi väikseks mälestusmärgiks meie esivanematele kaugeist ununenud päevist.”

Iirimaa lääneranniku kõrgel rannakaljul, kust avaneb vaade tuulisele Atlandi ookeanile, asub lagunev Kivihäärber − kuni tuli Chicky, naine, kes tahtis unustada minevikku ja puhus sellesse paika uue elu. Nüüd võtab hotell külastajaid vastu suure sooja köögi ja koldes mühiseva halutulega ning sellise südamlikkusega, millele vähesed suudavad vastu panna. Winnie on tavaliselt suuteline kõige paremaid lahendusi leidma, kuni ta avastab end viibivat lausa põrgulikul puhkusel. John jõuab kohale hetkeotsuse ajel, kui selgub, et ta on Shannoni lennujaamas oma lennukist maha jäänud. Painavatest saladustest vaevatud Henry ja Nicola loodavad, et puhkusenädal Kivihäärberis aitab neil seista silmitsi tulevikuga… Maeve Binchy (1940–2012) sündis Iirimaal Dublini maakonnas ning sai hariduse Killineys Holy Childi kloostrikoolis ja Dublini ülikoolis. Pärast lühiajalist töötamist õpetajana hakkas ta kirjutama ajalehele The Irish Times. Tema esimene romaan „Süüta pennine küünal” (e.k 2000) ilmus 1982. aastal. Seejärel kirjutas ta veel üle kahekümne raamatu, millest kõigist on saanud menukid, mitme romaani põhjal on tehtud filme ja telelavastusi. 1999. aastal sai Maeve Binchy Briti raamatuauhinna elutööpreemia. 2012. aastal võitis ta oma viimase romaani „Üks talvenädal” eest Bord Gáis Energy Iiri aasta ilukirjandusteose auhinna. Ta oli 35 aastat abielus kirjaniku ja raadioajakirjaniku Gordon Snelliga.

Kuus aastat tagasi lõpetas eradetektiiv Sid Halley tegevuse. Teda oli ahistatud, pekstud, tulistatud, ta oli töö tõttu koguni käe kaotanud – ning viimaks sai tal küllalt. Oma naise ning väikese tütre pärast loobus ta ohtlikust ja ebakindlast elust ning oli kindel, et mitte miski ei meelita teda sellesse mängu tagasi. Kuid kõik läheb hoopis teisiti kui plaanitud. Sir Richard Stewart palub Sidi abi, et uurida rea kahtlaste võidusõitude tagamaad. Endine detektiiv keeldub, kuid järgmisel päeval leitakse Sir Richard surnult ning tema surma asjaolud on enam kui kahtlased. Kui peagi satub ohtu Sidi perekond, ei jää tal muud üle, kui asja uurima asuda, sest keeldumise eest tuleks maksta ränka hinda…

„Uus algus” on Willetti Chadwicki perekonna kroonikate kolmas romaan. Nagu ka tetraloogia esimesed osad „Ootus” ja „Kannatlikkus”, kujutab romaan endast liigutavat ja lõbusat lugu Chadwicki perekonna erinevatest põlvkondadest, kes kõik elavad kaunis Kindluse-nimelises häärberis.