Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1071

Dramaatiline sündmustik, ajalooline kontekst ja suured tunded – Diana Gabaldoni „Võõramaalane“ jätkub lugejaid lummates. Claire Randall ja Jamie Fraser jätkavad võitlust õigluse ning armastuse nimel. Gabaldonil on oskust ja aega avada oma tegelasi ning nende suhteid järk-järgult, millega kaasaskäimine mõjub aina uute maailmade avastamisena. Ajas kakssada aastat tagasi paisatud peategelane peab läbi käima õige mitmest katsumusest, et pääseda varjulisse sadamasse – mis paraku osutub vaid ajutiseks. Jamiel tuleb aga üle elada nii õõvastav kogemus, et see ähvardab tema keha kõrval hävitada ka tema vaimu. Šotimaal on aasta 1743 ja suurte õnnetuste aeg läheneb vääramatult. Diana Gabaldon on sündinud 1952. aastal Ameerikas Arizona osariigis. Isa poolt inglise-ameerika, ema poolt mehhiko ameerika päritolu Diana õppis zooloogiat, merebioloogiat ja ökoloogiat. Temast sai teadlane ja Arizona Ülikooli õppejõud. Kuid 1988. aastal otsustas ta puhtalt huvist, „kuidas see käib“, kirjutada romaani. See osutus õnnestumiseks ja pani alguse tervele „Võõramaalase“-raamatusarjale, mille põhjal valmis tänavu ka samanimeline telesari, mille võtsid ühtviisi soojalt vastu nii kriitikud kui ka vaatajad. 416 lk

Vanaisa Omar ja Potike Keeda on lugu ühe poisikese kasvamisest täismeheks, tema pettumustest ja avastustest sellel teel. See haarab linnulennult ka tema vanaduspõlve ja lapselapse saatust, kes lõpetab nende perekonnaliini. Läbi loo on kandvaks motiiviks suhe vanaisaga, kes on maagiline tegelane ja küla teadmamees, kelle peategelane küll juba poisikese eas kaotab, ent vanaisa õpetused jäävad teda elupäevade lõpuni saatma. See on muinasjutuline lugu uskumiste ja väärtuste kujunemisest. Raamatu kirjutamine algas autori Maroko reisi ajal, kust on tulnud inspiratsioon maastiku kujutamisel ja nimede kasutusel. Lühikese reisi järel jäi tekst pikaks ajaks jätku ootama ning valmis autori Indoneesias veedetud aastate jooksul. „Vanaisa Omar ja Potike Keeda“ on Ethel Kingsi esikromaan, mis on sündinud ajal, kui autor keeras selja kümneaastasele pühendumisele religiooniteadustele ja kolis Indoneesiasse kunstnikuelu elama. 192 lk

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga. Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Eluslaevnike triloogia teises osas jätkuvad eluslaevadega seotud inimeste seiklused. Althea Vestrit on leidnud endale koha eluslaeval Ophelia, kuid teda kannustab endiselt soov võita tagasi Vivacia. Ta ei tea aga, et Vivacia on langenud piraat Kenniti kätte koos tema noorema venna Wintrow’ga. Kennitil näib olevat eluslaevadega oma suhe ning tema soov ühe sellise omanikuks saada pole sugugi vähem kirglik kui Altheal. Bingtownis kuhjuvad samal ajal pinged ja selle lähedal püüab saladuslik Amber anda eluisu tagasi surema jäetud ja hullule eluslaevale nimega Paragon. 416 lk

Selles romaanis on mitu lugu: jutustus kunstniku kirest oma töö vastu ja kaunis armastuslugu, postapokalüptiline lugu laipu ja varemeid täis linnast, mida asustavad zombid ning fantaasialugu kahest iidsest vastastikku vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast lossist, mida tabab hukk. Põgenema pääseb vaid lossi aednik, kes läheb oma salapärase nõuandja käsul otsima oma puud, et saada iseendaks. Mis aga neid lugusid ühendab ja kuhu süžee järgmiseks pöörab? Mihkel Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010. aastal ajakirjas Looming. Contributors: 1

Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada. „Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.

Mart Kadastik (59): Aastakümneid edukalt inimeste hingesoppides orienteerunud psühhiaater Hannes jääb hätta iseenda mõistmisega, kui tema patsiendiks satub noor võluv Kristin – tunded suruvad peale valikuid, mille seast õiget leida ei aita ei elukogemus ega elutarkus. Kire ja mõistuse kokkupõrkes kaotab Hannes enesekindluse. Kes õigupoolest keda ravib ja kas tõesti on kõik võimalik? Katariina Tammert (32): Kristin on omadega puntras. Elu on sassis ning häid valikuid nagu polekski – või tunduvad need kõik lihtsalt liiga kaalukad? Hannese kabinetist otsib Kristin esialgu vaid unerohutablette. Kas võib aga minna nii, et ta leiab sealt hoopis jõudu teha oma elus vajalikud muutused ja tõusta fööniksina tuhast? Kõik on võimalik. „Paarismäng” on teadaolevalt esimene eesti romaan, mille on kahe peale kirjutanud mees ja naine. See lisab alati aktuaalsele suhteteemale erakordset ehedust ning elulisust.

Mida teha, kui sõbranna kuuekümnenda ja armukese kolmekümnenda sünnipäeva pidu juhtuvad samale päevale? Kumb on parem, kas surra Botoxi kätte või üksindusest, et oled nii kortsus? Kas netikohtingul sobib end nooremaks valetada? Kas emal on ebaeetiline lasta endale föönisoeng teha, kui lapsel on täid peas? Kas on normaalne jätta lugemisprillid edevusest ette panemata, kui endast palju noorema armukese peast täisid otsid? Kas dalai-laama säutsub omal käel või käib assistent tema eest Twitteris? Kas on normaalne, et mida rohkem säutse, seda vähem jälgijaid? Kas tehnoloogia on tänapäeval viies loodusjõud? Või on viies loodusjõud hoopis puit? Kui määrida täidlusefektiga huulegeeli kätele, kas sõrmed muutuvad siis täidlaseks? Kas tänapäeval pärast kaht kohtingut ja kuut nädalat sõnumineerimist kellegagi voodisse minna teeb sama välja, mis Jane Austini päevil pärast kaht kohtingut ja kuut kuud kirjavahetust abielluda? Mitmesuguste kaasaegsete probleemidega kimpus, pistab Bridget Jones rinda leina, üksikemaduse, säutsumise, sõnumineerimise ja tehnoloogiasaavutustega ning taasavastab oma seksuaalsust, ja seda kõike – hoiatus, kohe tuleb halva kõlaga vanamoodne väljend! – keskeas. Neliteist aastat väldanud vaikuse järel võidukalt lagedale ilmunud „Bridget Jones: poisi järele hull“ on ajakohane, liigutav, õrn, lummav, teravmeelne, elutark ja hirmus naljakas raamat. Helen Fielding kirjutas romaanid „Bridget Jonesi päevik“ ja „Bridget Jones: täitsa lõpp“ ning osales samanimeliste filmide stsenaariumi kirjutamisel. „Bridget Jones: poisi järele hull“ on Fieldingi viies romaan. Autoril on kaks last ja ta elab Londonis, vahetevahel ka Los Angeleses . 448 lk

Ühe tuntuma Iisraeli kirjaniku David Grossmani (snd 1954) erakordse emotsionaalse intensiivsusega kirjutatud sõjavastases romaanis põgeneb ema sõnumi eest, et üks tema poegadest võib olla ärevas olukorras Jordani jõe läänekaldal surma saanud. Naine elab oma igapäevast elu 21. sajandi alguse Iisraelis, kuid mõtetes kerkivad tema silme ette noorpõlve sõjasündmused, millest on osa võtnud tema armastatud mehed. Ta läheb koos vana sõbraga pikale matkale Iisraeli-teele, et oma keerulises olevikus, minevikus ja tulevikus selgust saada. Seda romaani peetakse David Grossmani loomingus tähtsaimaks ja seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. Romaani ülesehituses võib oletada juutide ja araablaste igikestva vastasseisu ja ühtepõimumise suurt kujundit. 696 lk

Kui mitu korda jaksab üks mees oma elus kannapöörde teha ja uuesti alustada? Nüüdsel ajal esineb ta Lawrence Alexanderi nime all ristluslaevadel, lahutades kergete klaveripaladega reisijate meelt. Ühel päeval aga toob ootamatu teade meelde varasemad eluetapid: lapsepõlve ja nooruse Laurits Simonsenina Stockholmis, suurkodanlikus peres, lootuse saada kuulsaks pianistiks, selle purunemise, abiellumise Siljaga, kelle vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Kümnendal pulma-aastapäeval aga selgub üks tõsiasi, mille peale Laurits katkestab suhted oma vanematega ning otsustab koos naise ja kooliminekueas tütar Liisiga kolida Tallinnasse. Uus elu hiljuti taasiseseisvunud Eestis hakkab kenasti sujuma, kuni saabub saatuslik septembriöö 1994… Anne von Canal (snd 1973) on õppinud skandinavistikat ja germanistikat, tõlkinud norra ja rootsi keelest ja tegutses kümme aastat kirjastusalal, enne kui pühendus kirjutamisele. „Ei meri ega maa” on tema debüütromaan, mis on pühendatud parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäevale. 192 lk

Kes sa oled? Mis me oleme teineteisele teinud? Need on küsimused, mida Nick Dunne endale esitab viienda pulma-aastapäeva hommikul, kui tema naine Amy ootamatult kaob. Politsei kahtlustab Nicki. Amy sõbrad teavad rääkida, et naine kartis oma meest, et tal oli tema eest saladusi. Nick vannub, et see pole tõsi. Politsei leiab tema arvutist kahtlasi otsinguid. Nick väidab, et tema pole neid teinud. Ja siis veel need pidevad helistamised mehe mobiilile… Mis siis ikkagi juhtus Nicki kauni naisega? Gillian Flynni sünge ja salapärane psühholoogiline romaan „Kadunud” on üks viimase aja populaarsemaid ja kõmulisemaid ilukirjandusteoseid. Sel sügisel linastub ka romaani põhjal valminud film, mille režissöör on David Fincher („Seitse”, „Lohetätoveeringuga tüdruk”) ja peaosades Ben Affleck, Rosamund Pike ja Neil Patrick Harris.

„Vaskratsanikust” tuttavaks saanud Tatjana ja Aleksandri loo järgmine osa „Teine Ameerika” keskendub Tatjana ja tema väikese poja kohanemisele eluga Ameerikas. Romaani teine liin kirjeldab seda, mis juhtus Aleksandriga Nõukogude Liidu uurimisasutustes ja trahvipataljonis. Pealiinide vahele on põimitud tagasivaateid Aleksandri lapsepõlve- ja noorusaega. Tatjana ja Aleksandri loo jätk on maiuspala kõigile Paullina Simonsi triloogia sõpradele. 276 lk