Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1073

“Kirikuehitajad” on sõjaeelse tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892–1977) ajaloolise triloogia kolmas raamat, mis ilmus esimest korda 1970. aastal Kanadas varjunime Jaan Järvalane all. Triloogia esimese osa “Veretasu” ja teise osa “Risti tähe all” kordustrükid on ilmunud ühiste kaante vahel samuti kirjastuses Varrak 2014. aastal. Romaani tegevus algab 1230. aastal, kui peategelane, Virumaa Avispea küla taluperenaine Linda saab suure üllatuse osaliseks. Tema kümme aastat tagasi Revala all lahingus taanlastega surnuks arvatud mees Õnnemeel jõuab ootamatult koos mõne teise malevlasega koju vangipõlvest galeeridel. Linda on aga vahepeal astunud kristlikku abiellu oma noorpõlve armastatu Võttelega ja neile on sündinud mitu last. Kuidas edasi elada? Kas kehtima jääb esimene abielu, mis sõlmiti hiieplatsil, kus küla nõid selle kinnitas manalaste juuresolekul ning esivanemate õnnistusel, või pärast ristiusu vastuvõtmist Riiast tulnud preestrite poolt sõlmitud abielu? Autor räägibki meile Avispea küla elanike elust mitme järgmise aasta vältel – alalisest murest lõivude tasumise pärast taanlaste foogtile, leivanappusest ja näljahädast ikalduste aastatel, meeste jagelemisest talumaade pärast, kadedusest ja kavalusest, tapmiskavatsustest ja foogti salapärasest mõrvast, salaja hiiel käimisest, aga ka kiriku ehitamise plaanidest, et pääseks seal oma palvetega Jumalale lähemale, pikkadest vaidlustest ja kõhklustest, enne kui tõesti üks kirik kerkib Järvamaale – Järva-Johannese kirik, mida rahvas hiljem hakkas kutsuma Järva-Jaani kirikuks, ja teine Virumaale Ebavere mäe alla. Linda, ristitud nimega Maarja, oli selle kiriku mõtte algataja ja tema mälestuseks nimetatakse kirik Väike-Maarja kirikuks. Autori soov on kirjutades olnud, et tema romaanid oleksid “väikeseks mälestusmärgiks meie esivanematele kaugeist ununenud päevist” ja tunnistuseks oma rahva võitlusvaimust ja püsimajäämisest ajaloo keerdkäikudes. 344 lk

Niiske von Lipwig on mees, kellele ei meeldi raske töö. Kuna ta on Postiteenistuse, Mündikoja ning Kuningliku Panga juht, on tema panus muidugi eluliselt tähtis… kuid peamiselt saab ta hakkama sõnadega, mis pole õnneks kuigi rasked ja mida pole vaja kogu aeg õlitada. Elus olla meeldib talle aga väga ja just sellepärast on tal raske keelduda uuest tööst, mida Vetinari talle pakub. Kettamaailma kohale tõuseb aur, mida õhutab takka härr’ Simnel, sonimütsi ja arvutuslükatiga mees, kellel on väga huvitav suhe siinuse ja koosinusega. Niiske peab saama hakkama tavotiga, mida on tünnide kaupa, härjapõlvlastega, paksu töösturiga, kes teadaolevalt on alluvaid trepist alla visanud, ja väga vihaste päkapikkudega, kui tahab, et rong kogu täiega kraavi ei sõidaks… 240 lk

14. juuli 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma, linn on langemas. Linnarahvas, rahumeelselt kõrvuti elavad kristlased, juudid ja moslemid, kes valmistuvad võitluseks ülekaaluka vaenlase vastu, kogunevad linnaväljakule kuulama kummalist kreeklast, keda hüütakse Koptiks. Suure lahingu eelõhtul ootavad mehed ja naised küllap juhatust selle kohta, kuidas vaenlasele vastu panna. Kopt aga kõneleb neile elust ja inimese kohast siin ilmas, nõrkusest ja tugevusest, armastusest ja sõprusest, truudusest ja valikutest. Mis jääb järele, kui kõik on hävitatud? Ka nüüd, palju sajandeid hiljem, peavad targa mehe vastustes peituvad inimlikud väärtused endiselt paika. Paulo Coelho „Accra käsikiri“ paneb meid mõtlema selle üle, kes me oleme, mida kardame ja mida tulevikult ootame. 168 lk

Kuidas oleks ühe odavreisiga … Ikea kapis? See romaan jutustab ühe inimese uskumatutest seiklustest Euroopa neljas kandis ja Gaddafi-järgses Liibüas. See on ka armastuslugu, milles on rohkem kihinat kui kokakoolas ja naeruturtsatusi igal leheküljel, kuid samuti välgatusi õudsest tegelikkusest, kus päevast päeva heitlevad oma elu eest salareisijad, meie sajandi viimased tõelised seiklejad, teel vabade maade, parema põlve ja priiuse poole. Elas kord Ajatashatru Lavash Patel (hääldada suupäraselt: Ajarattast Uur või Asjata Sa Truu), hindu, kes kandis seljas halle rõivaid, kõrvades trobikonda rõngaid ja nina all vägevaid vuntse – erialalt fakiir, libafakiir. Ühel päeval maandub seesinane hindu Charles de Gaulle’i lennujaamas Pariisis, sihiks Ikea, see valmismööbli Meka ja majatarvete Jeruusalemm, ning eesmärgiks hankida endale staatust kinnitav magamisase: naelvoodi. Taksojuht pügatud ja vooditellimus esitatud, tuleb reisimehel tõdeda, et kõige otstarbekam on kaup ära oodata sealsamas poes. Ta seab end Ikeasse ööbima – ja siis hakkab juhtuma! Romain Puértolas on sündinud 1975. aastal Montpellier’s. Prantsusmaa, Hispaania ning Inglismaa vahel põigeldes on ta järgemööda olnud DJ, muusik-laulukirjutaja, keeleõpetaja, suuline ja kirjalik tõlkija, stjuuard ja mustkunstnik, proovides seejärel õnne naiste pooleks saagijana ühes Austria tsirkuses. Niiskete peopesade tõttu sai ta kinga ja pühendus seejärel sundmõttelisele kirjutamisele. 450 romaaniga aastas – mis teeb 1,2328767123 romaani päevas – võib ta viimaks täita oma Ikea raamaturiiuli omaenda teostega ja varjata niiviisi ära selle jõledad plastmassist kinnitused.

Tippratsutajaks ihkav seitsmeteistaastane Ben Juliard, kes armastab kiirust ja põnevust, kistakse jahivõidusõidu maailmast poliitikasse, kui tema isa George Juliard otsustab parlamenti kandideerida. Terase taibuga poiss on nõus sõlmima isaga kokkuleppe, mille kohaselt hoiduvad mõlemad tegudest, mis võiksid kahjustada George’i poliitilist karjääri. See leping avab Benile ukse poliitika telgitagustesse, kus panused on kõrgemad kui hipodroomil ja hädaoht suurem. Dick Francis, kelle loomingut on nimetatud tõepärasteks muinasjuttudeks täiskasvanutele, on seegi kord ammutanud inspiratsiooni hobuste ja võidusõitude maailmast ning seisab vankumatult õigete poolel.

Siia raamatusse on kokku kogutud 18 muistendit, mille autoriteks on Fr. R. Kreutzwald ning Fr. R. Faehlmann. Kaunid illustratsioonid tegi raamatule Triinu Lille.

Tessa Gray peaks olema õnnelik – eks ole ju kõik pruudid õnnelikud. Ent ajal kui neiu valmistub pulmadeks, hakkab Londoni Instituudi varjuküttide ümber silmus koomale tõmbuma. Lagedale ilmuv uus deemon on vere ja salasidemete kaudu ühendatud Mortmainiga – mehega, kes on loonud varjuküttide hävitamiseks armee halastamatutest kellavärgikoletistest. Mortmainil on oma plaani teostamiseks vaja veel ainult Tessat. Ning Jem ja Will, noormehed, kellel on ühepalju õigust Tessa südamele, teevad kõik, et teda päästa. Selle raamatuga jõuab lõpule “Põrgu sõdalased” – peadpööritavalt põnev triloogia täis hädaohtusid ja reetmist, saladusi ja võluväge. “Kellavärgiga printsessi” traagiline lugu toimub 19. sajandi keskel Põhja-Inglismaal hämaras Yorgi Instituudis ja järellugu toob lugeja 21. sajandisse. Kas Tessa Gray võimed ja kaitsev kellavärgiingel suudavad kuratliku armee elustamist takistada?

„Varjutus” on esimene raamat John Banville’i Alex Cleave’i triloogiast ning sellele järgnesid veel „Surilina” ja „Vana valgus”. Romaani alguses lahkub tuntud näitleja Alex Cleave lavalt ja kodust ning pöördub tagasi kodumajja ühes väikelinnas. Ta tahabki avalikust elust tagasi tõmbuda, kuid ei suuda pääseda mälestuste, viirastuslike kogude, vanade ja uute hirmude ning tütre pärast muretsemise eest. Banville’i romaan on väga poeetiline lugu tundlikust ja intelligentsest inimesest, kes püüab mõista, miks ta elu on kulgenud just nii, ning üritab enda vastu ausaks jäädes otsi kokku tõmmata.

Pandora jaoks on toiduvalmistamine armastuse üks vorme. Õnnetuseks ei taha tema abikaasa Fletcher, eraettevõtjast tisler, enam suu sissegi võtta rammusaid roogi, mida ta kurameerimise ajal jumaldas, ja on hakanud käima pikkadel rattasõitudel. Pandora läheb lennujaama vastu oma vanemale vennale Edisonile, aga ei tunne teda ära. Vahepealsete aastate jooksul on sale ja stiilne New Yorgi jazz-pianist mitusada naela juurde võtnud. Mis on juhtunud? Kui Edison hakkab võõrustajate külalislahkust kuritarvitama, esitab Fletcher oma naisele ultimaatumi: kas tema või mina. Shriverile omaselt vaimukas ja hoogne „Suur vend” kõneleb ülekaalulisusest – probleemist, mis on ühtaegu ühiskondlik ja piinavalt isiklik. Romaan küsib, kui palju oleme me nõus ohvriks tooma, et päästa mõnd pereliiget, ja kas üldse on võimalik lähedast inimest päästa tema enese käest? „Suur vend” on romaan õe-venna suhtest, abielust ja rasvumisest; selle autoriks on Lionel Shriver, kelle sulest pärineb ka bestseller „Me peame rääkima Kevinist” (e.k 2008).

Ühed inimesed lähevad ühiskonnas toimuvate muudatustega kaasa, aga teised mitte. Ühtede jaoks tähendavad muutused progressi, ent teiste jaoks regressi ning kogu nende senise maailma kokkuvarisemist. Viimaste hulka kuulub ka käesoleva romaani peategelane Alma, kelle senine elu on möödunud maal loomade ja talutööde seltsis, ent nüüd on selle kõigega lõpp. Kuidas elada edasi, mis moel toimida ja milleks, kui vanainimene on tervisehädade tõttu kistud välja oma senisest harjumuspärasest elurütmist ning sattunud linna tütre juurde, kus ta enam millestki aru ei saa? Jaan Tangsoolt on Varrakus viimati ilmunud romaan „Peremehed” (2013).

Väikeses omavalitsuses kantseleiülema ametit pidanud Toomas saab ühel päeval ettepaneku poolte kokkuleppel töölt lahkuda. Et valge paberilehe asetab Toomase ette endine hea kolleeg, on pakkumine seda ootamatum. Romaan jutustab ühe „omal soovil lahkumise” loo kahel paralleelsel ajateljel, mis lõpuks üheks põimuvad. Varjatud kavatsused, nurjatud poliitikamängud, alaväärsuse väljaelamine kaaslaste peal – need on vaid mõned nähtused, mille koorma all noor idealistlik teenistuja oma karjääri kestel peab ägama ja millest lahtisaamine saab ühel hetkel tema ainsaks eesmärgiks. Hugo Vaheri sulest on varem ilmunud romaanid „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid”.

Kriminaalsena alanud lugu loovib läbi ajaloo, teaduse ja tunnete ning raputab tolmu poliitikute pattudelt. Kas kõik on nii nagu näib või näib nii nagu näidata tahetakse? Kas ükskord lahvatab vimm või on lahvatus hoolikalt planeeritud poliitiline manööver? Üksik hing jääks kõrges mängus kiiresti hammasrataste vahele, kui tal poleks tegusat kaaslast. Autor lõbustab lugejat universaalselt äratuntava ühiskonnaga, kus ennast arhiivisügavusse peitnud noorteadlase lihtne maailm põrkub tegelikkuse hoolimatute reeglitega. Selles peadpööritavas klaperjahis langeb maske ja elusid ning tõde on alati seal … kusagil … Mõni hull munk oskab ehk täpsemalt öelda. Peep Ehasalu (snd 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002). Samuti on tema sulest ilmunud novellikogu „Aeg on selline” ning muinasjuturaamat „Printsid poisid” (2013). Koos poja Pärtliga on ta kirjutanud lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012).