Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1089

Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka. Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Kolm noort inimest pannakse kõige uskumatumal moel proovile apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike. Koeratoidu-müügimehest tudeng peab hakkama enda elu eest võitlema. Hedonistist playboy pääseb tänu heale õnnele hullemast, kuid toiduotsingutel koos teiste ellujäänutega tuleb tal ühe arusaamatuse eest kallilt maksta. Puhkusele sõitnud vanemate majas üksiolemist nautiv arvutisõltlane satub vastu tahtmist keset päästeoperatsiooni, mis läheb väga valesti. Margus Ots on 33-aastane mitmekülgse elukäiguga ettevõtja, kelle jaoks antud teos on esimene ilukirjanduslik proovikivi. Tal on kolm kõrgharidust ning hobideks kõikvõimalikud vastupidavusspordialad. Margus on kahe toreda tütre isa. Vaata lisaks: www.veeaeg.ee

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Tom Bryce tegi seda, mida oleks teinud iga korralik inimene. Ent mõne tunni jooksul, mil ta püüdis rongis tema kõrvale unustatud CD-d omanikule tagastada, sai temast jõhkra mõrva ainus tunnistaja. Peagi ähvardatakse ta pere tappa, kui politsei juhtunust teada saab. Abikaasa Kellie õhutusel teeb ta siiski avalduse mõrvarühmale, mida juhib komissar Roy Grace, mees, kellel tuleb rinda pista ka oma isiklike deemonitega. Ning sellest hetkest saab Bryce´ide pere tapmisest kindel tõsiasi ning võigas vaatemäng.

Jeannette Walls kasvas üles vanematega, kelle ideaalid ja põikpäine eristumissoov olid ühteaegu nii häda kui õnnistus. Nad elasid pikalt USA edelaosa kõrbelinnades nomaadielu ning suutsid end sel viisil ära elatada. Hiljem, kui raha otsa sai, koliti Lääne-Virginia kaevanduslinna, mis oli viimane koht, kuhu keegi neist oleks sattuda tahtnud. Hoolimata isa joomisest ja allakäigust ning perekonna üleüldisest toimimatusest suutis Jeannette sellest nõiaringist välja murda, kodust lahkuda ja luua endale täiesti uus, täiesti erinev elu. Kakskümmend aastat on ta oma juurtest vaikinud, ent nüüd on tema lugu kirjas, menukas ning peagi saamas ka suureks filmiks.

Judd Foxmanil on elu, mida ta alati arvas end elavat. Hea töökoht, armastav naine ja täiuslik maja eeslinnas. See tähendab, see kõik on seni, kuni ta tuleb koju ja leiab oma naise voodist koos oma ülemusega. Tõestamaks, et asjad võivad alati minna hullemaks, kutsutakse Judd lapsepõlvekoju – koos kõigi teiste äärmiselt mitte toimiva perekonna liikmetega –, et leinata äsja surnud isa. Seitse päeva kõik koos kodus, kus keegi ka varem omavahel läbi ei saanud…

Kartmatu amatöördetektiiv ja pagariäri omanik Hannah Swensen tõestas raamatus “Mõrv šokolaadiküpsistega” debüüti tehes, et kuritegude lahendamisel ei ole midagi paremat naisest, kes ei karda käsi määrida. Nüüd on leekivpunaste juuste ja terava ütlemisega (ning küpsetav) kangelanna tagasi ja osaleb suisa mõrvarliku küpsetamisvõistluse žürii töös. Kui Hartland Flouri veski omanik valib Lake Edeni linnakese oma esimese küpsetamisvõistluse toimumiskohaks, siis on Hannah põnevil, sest saab täita žürii esinaise ülesandeid. Kui aga üks žüriiliikmeist, treener Boyd Watson, leitakse surnult näoli Hannah’ kuulsast maasika-vahukooretordist, siis muutub Lake Edeni magus püüe kuulsuse järele vägagi hapuks. Asja uurides peab Hannah olema eriti ettevaatlik, sest keegi on valmis kasutama mõrvarlikku retsepti … mille koostisainete hulka on lisatud ka Hannah. Joanne Fluke’i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud ligi 20 menukat krimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikate lõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika.

Armastus, rõõm, ahastus, petmine, seks, vägivald, südamevalu, vihkamine, raha, alkohol ja narkootikumid. Kõik see ja palju muudki paiskab lühikese ajaga segi Julia seni nii turvalise maailma. Pole vahet, kas selle põhjustab kellegi tahtmatu rumalus või lõpuni läbi kaalutud võigas plaan. Kõige kergem on olla valel ajal vales kohas ning usaldada ja armastada valesid inimesi. Mari Sajo teises romaanis tegutseb raamatust "Võõra õue peal" tuttav seltskond, aga aeg on edasi läinud ja fookused muutunud.

Rublaaja lõpu segaduses juhtus kummalisi asju. Olukorras, kus miski ei olnud kindel, valuutakursid käisid ettearvamatuid radu, pangandus oli lapsekingades ja mingisugusest majandusest ei saanud rääkidagi, võis leidlik inimene väikese õnne toetusel väga kiiresti rikkaks saada. Aga mis siis, kui see inimene oli parandamatu unistaja ning õnne asemele astus kellegi teise eksitus? Siis hakati väikelinna ehitama rahvusvahelise haardega filmistuudiot ja endale nii-öelda eluajal ausammast püstitama.

Hannah Swensenil on kõvasti tegemist, et põigelda oma ema katsete eest teda mehele panna, kuna tal endal on täiesti piisavalt tegemist Cookie Jar'i, Lake Edeni populaarseima pagaritöökoja pidamisega. Aga kui Ron LaSalle, armas Cozy Cow meierei autojuht tema pagaritöökoja tagant mõrvatuna leitakse, Hannah' kuulsad šokolaadiküpsised ümber laiba, pöördub ta elu enam-vähem nii pea peale kui üldse võimalik. Otsustanud, et tema küpsiste maine tuleb igal juhul päästa, asub Hannah ise mõrvarit otsima. Joanne Fluke'i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud 17 menukat krimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikate lõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika. "Mõrv šokolaadiküpsistega" on sarja esimene raamat.

Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi enam. Ega jooksmist. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist. Aga keegi ei teadnud, milline see elu oli, mille juurde naasti… Vabaduse asemel peab Thomas pistma rinda järgmise katsega. Ta peab läbima Põlenu, et taas kord ennast ja oma sõpru päästa… „Põlenu katsed“ on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja“ (eesti k 2014), mille järgi valminud film hiljuti linastus edukalt üle maailma.

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema. See lõikas hinge. „Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda. „Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“ Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).