Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1087

Soovituslik lugemisvara eesti kirjanduse klassikast 6. klassile. Muistsete eestlaste vabadusvõitlusest kõnelev ajalooline jutustus selle tuntud headuses.

Raamat räägib huvitava loo kuningast ja kuningannast, kes elasid muidu õnnelikku elu, kuid igatsesid endale väga järelkasvu. Targa abiga saadigi varsti pärija, kellesugust polnud aga enne nähtud. Kuningapoeg oli ääretult tugev ja kartmatu, ta otsis igast päevast seiklusi ja väljakutseid. Poeg läks vaatamata ema palvetele laia ilma rändama, et otsida endale väärilist vastast, kellega jõudu katsuda. Mis kuningapoja reisil juhtus ja kas ta ka õnnelikult koju tagasi jõudis, lugege juba muinasjutust.

Raamat on pühendatud väljapaistvale kirurgiaprofessorile Ants Rullile (1908-1986). Põhiosa raamatust moodustavad tema mälestused üliõpilaspõlvest ja õppejõu ajast Tartu Riiklikus Ülikoolis. Lisaks meenutavad Ants Rullit lähimad kaastöötajad: prof Ants Peetsalu, Lembit Veeber, dotsent Jaan Heljut Seeder, professor Jüri Männiste ja Enn Püttsepp.

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused väljuvad kontrolli alt. Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta, et aeg on küps raamat kirjutada. “Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel II koha.

Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Erinevates liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse ka nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGB-st ning paljudest muudest teemadest.

Poliitika, intriigid ja kired möllavad iga riigi võimukoridorides. Francis Urquhartil on oma inimene iga poliitilise saladuse lähedal ja ta on peaministriks saamise nimel valmis petma kõiki neist. Mattie Storin on auahne noor reporter, kellele meeldib otsida meediaspinnide tagant tõelisi lugusid. Kui ta komistab kõige kõrgemale tasemele ulatuva skandaalse finantskorruptsioonivõrgustiku otsa, tõotab ta tõe päevavalgele tuua. Ent selle teostamiseks peab ta võitlema ka omaenda deemonitega ning panema mängu kõik, isegi oma elu.

Knut kohtab inimtühjas bussipeatuses Simonat. Nõnda algab unenäoline ja helge linnaromaan meestest, naistest ja kummalistest tunnetest. Mööda ei pääse ka filosoofiast, psühhiaatriast, bussipeatuse pingist ja sellest, kuidas ehitatakse lõhkudes. Aga eelkõige on lugu siiski linnast, mis hingab miljonite elanike rütmis ja varjab saladust – läbi raugete päevade, rahutute ööde ja pikkade aastaaegade. Lugeja otsustada jääb, kas tegu on utoopia või pigem düstoopiaga. Kristjan Loorits õpib Helsingi Ülikoolis teoreetilise filosoofia doktorantuuris, tema uurimisteemadeks kaasaegne vaimufilosoofia ja naturalistlik metafüüsika. Noore omanäolise autori esikromaan „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ ilmus 2012. aastal.

Norman Rhodes, Hannah Swenseni puhutine kavaler teatab, et ostis Rhonda Scharfilt, kohaliku apteegi kosmeetikaleti teenindajalt, maja. Ta kavatseb hoone lammutada ja ehitada koos Hannah’ga kujundatud unistuste maja. Hannah on sellest veidi ehmunud, eriti kuna ta sõrmusesõrm on ikka veel vägagi tühi … Kui Hannah läheb koos oma emaga majja jäänud kraami kokku koguma, siis leiavad nad mõne vaimustava mööblitüki, lapiteki … ja Rhonda Scharfi laiba. Leitakse ka väga erilise õhtusöögi jäägid ja üks Cooke Jari kuulus sidrunibeseekook. Nüüd sõltub juhtumi uurimine Hannah’st ja alustada tuleb tema enda pagaritöökojast. Sisaldab üheksa ainulaadset küpsise- ja magustoiduretsepti! Joanne Fluke’i Hannah Swenseni sarjas on praeguseks ilmunud ligi 20 menukat krimiraamatut, mis on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikate lõppude poolest. Aga mitte ainult, sest neist ei puudu ka romantika. Varem on eesti keeles ilmunud “Mõrv šokolaadiküpsistega”, “Mõrv maasika-vahukooretordiga” ja “Mõrv mustikamuffiniga”.

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajel salaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. Kui Karita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima ta tegelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänu kellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marioni lootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on paraku kõike muud kui sirgjooneline või ohutu. Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutest lugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest, eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma ei saa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranud mu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka, Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida… Ainult minu armas tütar puudubki galeriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on? „Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all nii dokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee” on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.

Emine abiellub 1980ndate Jugoslaavias vägivaldse mehega, kellega on kohtunud ainult korra. Sõja alates pagevad nad riigist. Nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Ta on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse. „Minu kass Jugoslaavia” on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest, sõjast ja pagulusest ning identiteedi- ja kuuluvusotsinguist. Teos võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.

Seda teost võib nimetada ilukirjanduslikuks olukirjelduseks 1990-ndate alguse Eesti Politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui vürtsi ning reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena lahti kirjutatud. Paljugi toimuvast tundub tänapäeval täiesti uskumatu. Kuid lugedes ei tohi unustada, et vaatamata kõigile lollustele ja puussepanekutele tegelesid nood 20-aastased poisid iga päev kuritegude lahendamisega ning teenisid sellega Eesti Vabariiki.