Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1088

„Elu helged paigad” on Jennifer Niveni esimene noorteraamat, aga ta on varem kirjutanud neli täiskasvanutele mõeldud romaani – „American Blonde”, „Becoming Clementine”, „Velva Jean Learns to Fly” ja „Velva Jean Learns to Drive” – ning lisaks veel kolm mitteilukirjanduslikku teost – „The Ice Master”, „Ada Blackjack” (tõlgitud ka eesti keelde) ja „The Aqua Net Diaries”, milles autor kirjutab oma keskkooliaja-mälestustest. Kuigi ta kasvas üles Indianas, elab ta nüüd koos oma kihlatu ja kolme raamatulembese kassiga Los Angeleses, mis on endiselt naise lemmik-kondamispaik. Rohkem infot pakuvad veebileheküljed JenniferNiven.com ja GermMagazine.com ning autor on leitav ka Facebookis

Teadmisi on mitut sorti. Mõned kuluvad kõige paremini ära eksamil, teised metsas matkates, kolmandad õhtulauavestluses. Koht, kus need kõik kokku saavad, on mälumäng. Siin pole edukad mitte need, kes on entsüklopeediad pähe õppinud, vaid pigem need, kes käivad maailmas ringi lahtiste silmadega ja tunnevad kõige vastu elavat huvi. See mälumänguraamat annab võimaluse – olgu siis puhtalt lugemise mõnust või kellegagi võisteldes – teha tiir ühtaegu tuntud ja veel avastamata teadmiste maailmas. Eesti mahukaim mälumänguraamatut – 5300 küsimust!

Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand“ jätkab East Endis põetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaeste elust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja, kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Siin on lugu Jane’ist, kes Nonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja oli oletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastase vahega ja lapsed jäid lageda taeva alla… Kõik need lood annavad haarava pildi, parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamuti visadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnev perekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurte ajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elab vanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmata seejuures midagi oma vanemate saatusest. Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed. „Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!” „On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?” „Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülas elab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga mis sellest.” Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” on Helju Petsi viies romaan.

Keset 9/11 hommiku traagilisi sündmusi näeb Brightonist pärit krooniline äparduja Ronnie Wilson oma elu suurimat šanssi: kaduda ja luua end uuesti ühes teises riigis. Viis aastat hiljem annavad Brightoni tulvaveetorust leitud naise säilmed inspektor Roy Grace´i uurimisele globaalse haarde ning algab meeleheitlik võidujooks, et päästa naine, keda kütitakse Brightoni tänavail nagu jahilooma.

Siiras ja erakordselt naljakas lugu sellest, kuidas pikast, häbelikust Weston-super-Mare’i noorukist sirgub teada-tuntud legend. Oma teekonnal kirjeldab John Cleese esimest närvesöövat avalikku esinemist Saint Peteri erakoolis, kui ta oli vaid kaheksa ja viis kuuendikku aastat vana; oma lõputult rändavat elu vanematega, kes ei suutnud elada nähtavasti kusagil kauem kui kuus kuud; oma esimesi kogemusi õpetajatöös, teadmata vähimatki ainetest, mida ta pidi õpetama; oma hamstriomaniku päevi Cambridge’is ja esmakohtumist mehega, kellest sai rohkem kui kaheks aastakümneks tema kaasautor, Graham Chapmaniga. Ja sealt edasi oma peadpööritavast edust sketšikirjutajana Peter Sellersile, David Frostile, Marty Feldmanile ja teistele kuni „Monty Pythoni” kõrgusteni välja. Sisaldades siin-seal John Cleese’i mõtteid teemadel, mille haare on sama lai nagu komöödia olemus, alustades kriketi ja veesuusatamise kaheldavatest hüvedest ning lõpetades kõigi Inglismaa kuningate ja kuningannade tähtsamate daatumitega, on tegemist endise koolmeistri meisterliku tööga.

Mida sa teeksid, kui poolkogemata ostetud loteriipilet tooks sulle Eesti ajaloo suurima lotovõidu? Läheksid ümbermaailmareisile või hoiaksid oma praegusest tööst kümne küünega kinni? Kellele sa räägiksid, kelle eest saladuses hoiaksid? Kas sa teeksid kannapöörde, mida oled seni edasi lükanud ettekäändel, et sul pole raha? Või üritaksid unustada, et see raha su arvel üldse eksisteerib? Aastaid vägivaldses suhtes olnud Maarjale langeb sülle 30 miljoni euro suurune lotovõit, mis muudab tema elu tundmatuseni. Kuid sammud, mida unistustes oli niivõrd lihtne astuda, muutuvad tegelikkuses müürideks, mille ületamine tundub võimatu. Koos harjumuste, minevikust kerkivate vanade ja olevikus lisanduvate uute tuttavatega saab tema elust labürint, millest välja pääseda on keeruline isegi kogu selle raha abil.

Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Maaga ühendust võtta. Kui oksügenaator katki läheb, siis ma lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren ma janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga. Olen omadega perses. Andy Weir (snd 1972) on programmeerija, „Marslane“ on tema debüütromaan. Raamatu põhjal valmib 2015. aasta sügisel mängufilm.

On aasta 1942 ning ameeriklased Maddie ja Ellis Hyde saabuvad Šotimaale. Karistuseks perekonna häbistamise eest on isa lõpetanud Ellise ülalpidamise ning nüüd on pojal on veider plaan, kuidas isa lugupidamine tagasi võita – selleks tuleb välja selgitada Loch Nessi koletise saladus. Maddie aga jääb enamasti üksi ning peab õppima hakkama saama võõral maal, mis pealegi on sõjas. „Vee piiril“ on lugu sõja-aegsest Šotimaast, müütidest ja teineteise leidmisest. SARA GRUEN on New York Timesi ja USA Today müügiedetabelite tipus teostega „Vesi elevantidele“ (2011), „Ape House“, „Riding Lessons“ ja „Flying Changes“. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 40 keelde ja üle maailma müüdud üle 10 miljoni eksemplari. 2011. aastal tehti raamatu „Vesi elevantidele“ põhjal menukas mängufilm. Ta elab mehe ja kolme pojaga Põhja-Carolinas koos oma koerte, kasside, hobuste, lindude ja maailma kõige pirtsakama kitsega.

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega… „Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” „Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

"Ma andsin vande maksta kätte oma isa tapjatele. Ma võin olla pool meest, aga ma andsin terve vande." Prints Yarvi on tõotanud võtta tagasi troon, mida ta pole kunagi ihaldanud. Aga esmalt peab ta jagu saama kurjusest, ahelatest ja Purumere kibesoolastest vetest. Ja seda kõike peab ta tegema kõigest ühe kõlbliku käega. Purumere triloogia esimene raamat.

Jennifer Worthi inspireeris seda raamatut kirjutama ühe uurimistöö autori soov, et kunagi kirjutaks keegi ämmaemandatest nii nagu James Herriot loomaarstidest. „Ämmaemand viibib iga sünni juures, ta on selle keskel, näeb kõike.“ St. Raymund Nonnatuse nunnadega koos töötades kogetud uskumatult liigutavaid, kurbi ja lõbusaid lugusid, mis elustavad 1950ndate East Endi, saadab värvikas kokni huumor. Raamatu järgi on loodud populaarne telesari „Kutsuge ämmaemand“ (2012, BBC).