Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1093

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

Noorsooromaani peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. Ketlin Priilinn on kirjutanud raamatuid nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Noortele on tema sulest varem ilmunud „Maarjamäe kägu” (2007), „Mustlasplikad” (2009) ja „Sefiirist loss” (2010).

Akadeemik Gustav Naan oli oma ajas igati tähelepandav isik, ning tema elu ja karjäär ülimalt huvitava käiguga. Sellest käesolev romaan kõnelebki. See ei ole aga Gustav Naani elulugu, vaid sellel põhinev kirjanduslik fiktsioon, millel tegelikkusega väga palju pistmist. Romaanis kirjeldatud sündmused võisid, kuid ei pruukinud toimuda täpselt nii, nagu kirjeldatud. Rõhuval enamusel tegelastest on otsene seos tegelike isikutega ja nad esinevad ka õigete nimede all.

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

"Liiseli võti" saavutas kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistlusel teise koha. See on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevik ikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

See on raamat neile, keda moodsa elu suuremad ja väiksemad küsimused vihaseks teevad. Põhimõtteliselt võib öelda, et kõik asjad ajavad kedagi vihaseks. Õnneks saab tsiviliseeritud ühiskonnas ka valusatele teemadele läheneda analüütiliselt ja just nii võtavad autorid läbi erinevaid teemasid, mis neid meie elu juures närvi ajab. Ja isegi kui keegi enesepettuslikult tunneb mingit rahulolu, tuleb meeles pidada, et punnimine on mõttetu, kuna kõik on täiesti perses. Ükskõik, kas teid ajavad vihaseks ninanokkijad, Crocsi pastlad, enda arust jube targad arvamusliidrid, ennasttäis poliitikud, jõulukinkide otsimine, mobiiltelefonid helinatoonid või telepoe sodi. Kujundanud Villu Koskaru

«Kirjaklambritest vöö» saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel 2. koha. «Kirjaklambritest vöö» on sünge sissevaade tänapäeva noorte mõttemaailma ja elusse, kus koolitüdimuse, popitegemise ja pisitülide kõrval mängivad kaalukat rolli ka alkohol ja uimastid, seks ja aids, depressioon ning söömis- ja uneprobleemid. Raamatu peategelane, 16-aastane Kati, on pealtnäha tavaline mässumeelne teismeline. Ta käitub vahel iseendalegi arusaamatult, rääkimata emast-isast ja õpetajatest. Ta ei taha olla korralik ja keskmine, vaid hoopis metsik ja salapärane. Kuid üks tegu viib teiseni, probleemide hulk muudkui kasvab ning üha painavamaks muutuva kurbmängu lõpptulemus on ootamatult traagiline.

Minavormis kirjutatud noorsoojutustus algab ootamatu õnnetusega – peategelane Maria kaotab oma ema. Milline näeb tema elu välja pärast seda? Kuidas ta tuleb toime leina, segaduse ja uute inimestega oma elus? Kristiine Kurema “Jäätunud võõras” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata. “Enesetapjad” on Birk Rohelennu teine noorsooromaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.