Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1094

Uues koolis alles kohaneva 12-aastase Rasmuse elu muutub päevapealt, kui tema klassi tulevad kaksikud Ragnar ja Gert, kes ta oma mõnituste objektiks valivad ja õnnetuseks ka kõik teised klassivennad poisi vastu üles ässitavad. Ka kodune olukord pole Rasmusele viimasel ajal meelt mööda – poiss ei suuda leppida oma ema uue kaaslase Margusega ega sellega, et ta näeb ema kodus järjest vähem. Ühel hetkel leiab oma probleemidega üksi jäänud Rasmus end raske valiku eest – kas anda alla või alustada pealtnäha lootusetut võitlust ülekohtu vastu? „Vaarao leidmine” on põhikooli elu ja õpilaste käitumist kajastav realistlik noorsooromaan, mis maalib tõetruu pildi sellest, kui keeruliseks võib osutuda koolid˛unglis vastuvoolu ujumine ja iseendaks jäämine, kui kerge on massiga kaasa minna ja mitte mõelda oma tegude tagajärgedele ning kui palju on raskel hetkel väärt head sõbrad. Reeli Reinaus, kirjanik

Mida teha, kui kõige hirmutavamad legendid osutuvad ühtäkki elu ähvardavaks tõelisuseks? Kuidas käituda kohutavas olukorras, millest ei näi olevat ühtki väljapääsu? Just need küsimused peab endale esitama Alex, kelle veidrad minevikunägemused muutuvad ootamatult reaalseks, kui ta leiab end vangina neetud laevalt, mida juhib kardetud ja mõistatuslik nõidkapten. Kui Alex avastab laevalt ka vangistatud tüdruku, saab ta aru, et kaptenil on rohkem kui üks saladus, mille päevavalgele tulekut ta kardab. „Nõidkapteni needus” on seiklusliku raamatutriloogia esimene osa.

Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Peagi täiskasvanuikka jõudev kunstihuviline noormees Joel, kelle ema on põhjakäinud joodik ja isa ammuse tragöödia tõttu invaliidistunud, elab vaikses väikelinnas ning püüab juhutöödega endal hinge sees hoida. Karmi reaalsuse vaigistamiseks põgeneb ta aeg-ajalt fantaasiavalda, kus hakkavad järjekindlalt võimust võtma pimedad jõud. Kui saatus paiskab Joeli kokku jõukast perest pärit tüdrukuga, vallandub armastusest, vihkamisest, unistustest ja valedest läbipõimunud ohtlik sündmustejada, mis viib meeleheitlike tegudeni. Marek Kahro (snd 1987) debüütromaan Kaljud ja kameeleonid pälvis Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

Gilgameši eepose alged ulatuvad varasesse Sumerisse, lõplik teisend kujunes umbes 650 e.m.a. ja säilus savitahvleil Assüüria pealinna Niinive varemeis.

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse. Mis saab edasi? Kas me suudame samas tempos edasi minna või ootab meid tagasilangus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil on sündinud ja kasvanud tänane tsivilisatsioon, hakkab otsa lõppema? Kuu Ordu on üks võimalik vastus… kuigi see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – terve mõistuse võitu. Kuu Ordu jätkab sealt, kus meil näib kõik pooleli jäävat – kõige kiuste lähevad nad Kuule, viivad seal läbi hulga ohtlikke katseid ja saavutavad ülekaalu aatomitehnoloogiates. Mõnda aega talutakse seda rahulikult, sest esiteks on neid käputäis ja teiseks saavad kõik sellest kasu. Kuid tasapisi hiilib suurriikidele kohale tõdemus, et Kuu Ordu ei ole enam pateetiline protest. Et nad on kosmose energiakülluses kosunud ja muutunud ohtlikuks. Kuu Ordu saab sellest ise ka suurepäraselt aru ja on omaltki poolt valmistunud – sõjaks. Ja 2061. aasta sügisel see algabki.

Jõudnud saalist pagevate inimeste vahelt lavani, nägi Frank rohelises valgussõõris lamavat naist. Naise juuksed olid leekivpunased, ta napp mustade litritega ülekülvatud kleit oli kerkinud lõuani ja vasakut rinda kaunistas üha suuremaks muutuv verelaik. Kas see oli Eve´i, Wanda või Jacklyni laip?

Kui raha ei jätku isegi teise kokteili jaoks, on olukord tõsine ja midagi tuleb kiiresti ette võtta. Kuid mida? Pangarööv? Väljapressimine? Kaubamajavargus?… Aga siiski on midagi, mis sobib suurepäraselt viiele noorele veetlevale daamile. Midagi, mis on lõbus ja ohutu. Ohutu?

“Kokteil ühele?” Baarmeni puhmas kulmud kerkisid küsivalt. “Kokteil ühele,” kordas noor daam oma soovi kerge peanoogutusega kinnitades ja muigas pahuralt. Milline veider küsimus! Mees pidi ju nägema, et ta istub kahele mõeldud nurgalaus üksinda ja vaatab kärsitult tänavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud üle kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat. Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent mõnikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka täna. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid möödusid hüpeldes kahest, näitasid seejärel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sütitava naeratusega ootaja poole. Tüdruk rüüpas kokteili, lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrvale ja võttis väikesest lakknahast käekotist hõbedaselt sädeleva telefoni – mitmes kord see küll oli? – ning valis mehe numbri. Pärast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejärel kõlas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nördinult pead vangutades viskas tüdruk telefoni kotti tagasi. Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei hüljata nii kergesti… nii valutult. “Kaabakas!“ sosistas ta raevunult ja võpatas, sest oli end unustades oma mõtted sõnadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti väikeses baaris ringi. Ruumis viibis peale tema vai neli külastajat: vanahärra, kes põrnitses murelikult oma viskiklaasi, väljakutsuvalt sügava dekolteega helepunases kleidis hõbeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles avastanud suudlemise võlu. Ükski neist ei pööranud talle tähelepanu. Naeratus elustas hetkeks tütarlapse nägu. Vaatamata närvesöövale ootamisele, lõbustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jälgis noori armunuid ja pööras seejärel oma silmad morni vanahärra poole. Jumal tänatud, ohkas tüdruk, ta suutis veel naeratada, kuigi mõistis, et olukord oli nii tema kui ka hõbeblondiini jaoks troostitu. “Võtan veel ühe kokteili,” pöördus tütarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat märkust ära hoida, “kokteil ühele.” Baarmen tõstis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli püüdlikult hallika rätikuga hõõrunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside kõrvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tüdruku ette letile. “Meeldivat pärastlõunat!” soovis ta. Niisiis meeldivat pärastlõunat! Tütarlaps tõstis klaasi huultele ja rüüpas suure sõõmu. Millegipärast ei tekitanud martiini täna soovitud lõõgastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks üha närvilisemaks. Tüdruk oli nüüd juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab üksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud sõprus ja teineteise suurepärane mõistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende va

Sinu silme ette on kogutud ühe aasta jagu eriskummalisi juhtumisi noore mehe elust. Selle aasta jooksul meenutatakse hea ja halva sõnaga eksnaisi ja eksämmasid. Kakeldakse naabritega ning vihatakse kehtivat rahasüsteemi. Loobutakse alkoholist ning elukaaslase petmisest. Maetakse kolm vanavanemat ning põletatakse maha uus kodu. Päris palju jõutakse selle üürikese 365 ööpäevaga. Mõnusat lugemist ja kaasaelamist! Sten Sang

“Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” ütles olümpiavõitja Viljar Loor. Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda järjest tuli Loor Nõukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui Nõukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Kõige tähtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olümpiakulda. “Olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda,” kinnitas Loor.