Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1099

Siin kaante vahel on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku üks jupike elulugu. Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena. Küpsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin üles ehitama põlist Ärma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohustamas. Aga elu teeb ootamatuid käänakuid. Taluperenaisest tõsteti mind rambivalgusse ning mulle sai osaks unikaalne roll presidendi abikaasana. Püüdsin leida sellestki eneseteostust ja teenida oma riiki. Kasutasin mulle antud lava, et edendada heategevust, tervist ja tervisesporti, jagasin oma mõtteid meedias. Kuni väsisin vabaduse puudumisest ja vastutöötamisest ning sain aru, et inimene peab elama ka endale.

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala. Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?

Sa tahad korraga kõike ja kõiki. Tööd ja lapsi, kindlat suhet ja vabadust, turvalisust ja seiklust, rahu ja rahutust. Ning raha ilma selle eest makstava lõivuta. Sa tahad elada maailma äärel erakliku ja askeetliku majakavahina, kuid panna õhtuti selga punane voogav kleit ning sõita kabrioletiga ooperisse. Sa tahad järgida kõiki selle maailma reegleid ning samal ajal neid kõiki eirata. Sa tahad sõita vastassuunavööndis. Vastandlikud unistused võivad teha sind katki, kuid võivad ka täide minna. “Vastassuunavöönd” koondab Kaja Sepa lühijutte, millest enamik on valminud aastatel 1993–1995. Need lood peegeldavad tollast ühiskonda ning selle väärtus- ja väärtusetushinnanguid noore naise silmade läbi.

See on lugu mehest, kes otsib oma rada. New York ei toonud ta hinge rahu, mistõttu võttis mees oma naise, lapse ja kuus kohvrit ning kolis Eestisse. 24 tunni jooksul oli uus kodu leitud ja tuli õppida tuld tegema. See ei rahuldanud ta hinge kuigi kaua. Peagi elas ta majas, kus oli neli ahju ning tuld tuli hakatada ööpäev läbi. Tema hulluverd naine asutas kirjastuse, millel hakkas hästi minema. Liiga hästi. Mees aga otsustas hakata haritlaseks. Väga kaua see talle pinget ei pakkunud, kuid vähemalt kohtus ta ühe innustava haldjaga. Seejärel proovis mees kätt poliitikute hulgas liikudes, kuid seegi ei tundunud talle õige valikuna. Ning ta langes depressiooni. Sel maal oli liiga palju joodikuid ja neonatse, lisaks kõik need hiired, kirbud ja jää… Nendest probleemidest raamatute – menukite! – kirjutamine paistis tema hinge rahu toovat. Ta arvas, et oli leidnud oma niši, temast sai kirjanik romantilises väikelinnas, keset kohvikuid ja värvikaid tegelasi. Kõik see varises aga üleöö kokku. Justin Petrone uue raamatu tegevus käib peamiselt kahes Eesti linnas – folgilikus Viljandis ja ülikoolihõngulises Tartus –, alates aastast 2007 (mil olid pronkssõduri rahutused) kuni aastani 2013 (mil ta lahkus Eestist üldrahvaliku skandaali saatel).

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.

Kõrvemaa kohtumised. Leedu linnujaam. Eestimaa pilvepiirilt. Saimaa rahu. Lapimaa värvimäng. Sürreaalsed ekspeditsioonid Siberis. Fääri saarte unistus. Ürgne loodus, ürgne kutse. Möödunud sajandi rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Kunagiste reisikogemustega ei ole rändajal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse. Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist. Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega. Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi." "Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sai põhjanaabrite pealinnast mu kodulinn, kust leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Sattusin ajakirjandusse pooljuhuslikult, aga olen Helsingist kirjutanud lugematuid artikleid Postimehele ning toitnud uudistega Reutersi miljardit infonäljas lugejat – Helsingi terrorismirünnaku aprillinaljast kuni reaalsete veriste koolitulistamisteni. Üks artiklite teema on Nokia, millest Soomes ei saa üle ega ümber ning mille olulisust on raske lõpuni mõista isegi ühiskonnas sügavalt sees olles. Pea iga inimese lugu on siin ka Nokia lugu. Mina kirjutasin Nokia lugu 11 aastat, päevast päeva. See oli suure edu ja suure ebaõnnestumise kajastamine – ja edastatud sõnumite sisu järgi tunnustati või vihati ka mind ennast. Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis. Contributors: 1

Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks. See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu. Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab. Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad. Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima. Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse! Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel. Mart Normet

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata. Heilika Pikkov