Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1098

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm: Nägudeta jumalad“ on kolmas lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast. – Sa oled seda kõike juba näinud: mingi pahalane tahab tuua kaasa maailmalõppu. Paar inimest saab muidugi viga, aga lõpus läheb kõik hästi. Noh… seekord küll mitte. Kui oled lugenud eelmisi Leebesurma lugusid, siis tead juba, mis on Nägudeta Jumalad – ja kui seda tead, oskad ilmselt ka pimesi öelda, et asjad muutuvad selles raamatus meie luise kangelase ja tema verinoore abilise jaoks HIRMUS koledaks.

Gallagheri Akadeemia väidab end olevat tütarlastekooli geeniustele. Tegelikkuses tähendab selles koolis kehaline kasvatus süvenemist võitluskunstide peenematesse saladustesse, reaalained annavad ülevaate moodsamatest keemiasõja trendidest ja kodutööde hulka kuulub salakoodide murdmine. – Cammie Morgan leidis imelise poiss-sõbra Joshi, kuid sunniti temast loobuma. Süda murtud, ei ihka ta nüüd muud kui uut rahulikku semestrit. See on muidugi tühi lootus, kui sa pärined auväärsest luurajate suguvõsast ja käid erakordsetele tüdrukutele mõeldud spioonikoolis. Cammie püüab kangesti olla tavaline tüdruk, kuid ohtlik elu ei jäta teda maha. Koos sõpradega avastab ta, et kool valmistub võõrustama imelikke külalisi, kel koodnimeks Mustsarv. Ja siis süüdistatakse just teda kõigi kooli saladuste tõsisesse ohtu seadmises. Et tõde lagedale tirida ja Cammie süüst puhtaks pesta, ronivad tema ja ta sõbrad õige pea kooli salakoridorides ja jälitavad kõike ning kõiki. Ehkki nad on treenitud spioonid, on vastased seekord nutikamad (ja nunnumad) ning panused kõrgemad – nii kooli saatuses kui ka Cammie südames.

Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat gorillast nimega Ivan, kes olles veetnud 27 aastat oma elust kaubanduskeskuses asuvas klaasseintega puuris, on harjunud, et inimesed teda päevad läbi jälgivad. Ivan suudab vaevu meenutada oma elu vihmametsas või seda, mis tema perega juhtus. Ta isegi ei mõtle oma mineviku peale, selle asemel mõtleb Ivan teleshowdest, mida ta näinud on, oma sõbrast elevandist Stellast ja hulkuvast koerast nimega Bob, kes tal külas käib. Kõige enam mõtleb ta aga kunstist, kuidas tabada värvidega mango maitset või lehtede häält. Vähemalt seni, kuni saabub elevandibeebi Ruby. Järsku näeb Ivan oma senist kodu ja kunsti uue pilguga ja teab, et peab midagi ette võtma, et Ruby elu läheks paremini kui temal. Katherine Appelgate on kirjutanud südantsoojendava ja unustamatu loo sõprusest, lootusest ning vaprusest, millele ei suuda vastu panna mitte ükski loomasõber. “Üks ja ainus Ivan“ on võitnud Ameerika mainekama lastekirjanduse auhinna – Newbery preemia 2013. aastal, lisaks mitmetele teistele auhindadele, ning on New York Timesi bestseller.

„Onu Albert ja mustad augud“ on teine raamat Onu Alberti teadusseikluste seeriast. Onu Albert ja tema kartmatu nõbu, Gedanken, lähevad oma järjekordsele retkele universumi avarustesse ning teevad uusi hämmastavaid avastusi: elastne tarrenditaoline ruum; mustad augud, mis kugistavad kõik alla; kiiremini kulgev aeg; kollane valgus, mis on ühtlasi sinine ja punane; rada, mis on sirge, kuid kõverdub tagasi iseendasse; mõõdulindid, mis lühenevad, kui viia nad keldrikorrusele; ja mida tähendab, et olete tehtud tähetolmust. Sisenege mõttemulli müstilisse maailma! Käige Kuu peal, võtke ette jalutuskäik kosmoses, imetlege tähti, KUID HOIDKE EEMALE MUSTAST AUGUST! Onu Alberti seeria tutvustab lastele füüsika aluseid arusaadavas ning kaasahaaravas vormis. Samast seeriast on varem ilmunud „Onu Alberti aeg ja ruum“.

Kolmekümne viie tüdruku jaoks on Valik erakordne võimalus – ainus väljapääs neile sündides ette kirjutatud saatusest. Mõelda vaid! Kanda printsessikleite ja kiiskavaid kalliskive. Elada palees ja võidelda võrratu prints Maxoni südame pärast. Aga America Singeri jaoks on see õudusunenägu. Esiteks tähendab see lahkumist tema suurest armastusest Aspenist – mehest, kes kuulub temast aste madalamasse kasti. Ja teiseks kodu maha jätmist, et konkureerida krooni nimel, mida ta sugugi ei ihalda. Rääkimata elamisest palees, mida igast suunast ründavad mässajad. Aga siis kohtub America prints Maxoniga. Vaikselt hakkab ta mõistma, et tulevik, millest ta kunagi isegi unistada ei tahtnud, võib olla võrratum kui kõik muu, mida ta seni elus nii tähtsaks ja kindlaks oli pidanud. „Väljavalitu“ on esimene raamat Kiera Cassi ülimenukast triloogiast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller.

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud. Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata. Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam. Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed. Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata. Tema esimene katse ei lõppenud hästi. Kuus aastat hiljem oli ta aga kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni. Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest. Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest (jah, ka vihmasel pühapäevahommikul voodist välja ronida on ambitsioonikas), suhtlemisest (kaasa arvatud sellest, kuidas mõjub spordipoes üleolev teenindaja), samuti kehast (tissid ei pea värisema, kui sa jooksed). Kuid see on raamat ka sellest, mis tunne on avastada, et suudad enamat, kui eales oled võimalikuks pidanud. Kas tahad tõsiselt treenima hakata või mõtled kas või bussile joosta – „Kuidas minust sai jooksja” on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile, kes (pärast ülemääraseid õhtuseid veine ja krõpse) mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta. *** „Seda raamatut on väga lihtne lugeda. Autor otsib ja leiab ennast oma teekonnal spordimaailma, alustades täiesti nullist. Mõni tema hetk või kogemus pani meid mõtlema ajale, kui ise treenima hakkasime. Soovitame raamatut lugeda inimestel, kes pole mingil põhjusel jooksmisega alustanud, aga plaanivad seda. See on hea inspiratsioon, sport on kõigile!” Kolmikõed Leila, Liina ja Lily Luik, maratonijooksjad http://luiged.blogspot.com.ee/ https://www.facebook.com/ TrioToRio/ „See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida.” Kertu Jukkum „Elujaatav, vabastav, lõbus.” Jojo Moyes, raamatute „Mina enne sind” ja „Pärast sind” autor „See peaks inspireerima ka kõige pühendunumat diivanisoojendajat tosse jalga tõmbama ja uut maailma avastama.” ajalehe Daily Mail lugemissoovitus „Raamat on kui lugu sellest, kuidas Bridget Jones otsustab jooksma hakata – see on tavalise naise teekond jooksumaailma.” Diann Daniel, Runner’s World (www.runnersworld.com)

„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“ Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus. Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“ Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda. Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel. Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee? Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida? Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa'st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad. Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.