Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1096

Jan Beltrani kirjanikunime taha varjuv eestlane on sündinud 1970. aastal Võrumaal. Ta on elanud kümmekond aastat Lõuna-Euroopas ning lõpuks leidnud oma koha Hispaanias Barcelonas. Jan Beltrani kireks on inimeste elulugude ja saatuste uurimine. Romaanis „La mala vida ehk neetud elu“ põimuvad erinevatest ühiskondadest pärit kolme peategelase keerulised eluteed. Nõukogude Eestis kasvanud Kristian seikleb Moskva kaudu vabasse maailma, otsides iseennast ja armastust. Kodusõja ajal sündinud ja Franco re˛iimi üle elanud hispaan lanna Rosa säilitab elurõõmu hoolimata kõigist talle osaks saanud kannatustest. Preestri poolt lapsepõlves väärkoheldud mehhiklane Antonio loodab, et kõigevägevam annab talle andeks tema pöörase kaksikelu. Kuid siis ristuvad nende kolme värvika tegelase saatused Barcelonas.

Oscar Wilde’i lugu noormehest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Kui Oscar Wilde’i teostest otsida seda, milles kajastuks kõige rohkem tema isiklik elu, siis peab lugema käesolevat raamatut. Võiks peaaegu öelda: Wilde on enda siin kolmeks lõhestanud. Dorian Gray on Wilde ise tema elumaitsmises, kunstnik Basil Hallward – kunstimaitsmises ja lord Henry Wotton – filosofeerimises. Nagu kirjanikul endal, samuti jookseb ka tema kangelaste elu ummikusse. 1.0

Järg triloogiale “Forsyte’ide saaga”. Triloogia esimene raamat “Valge ahv” keskendub Soamesi tütre Fleuri ja tema mehe Michaeli elukäigule; juttu tuleb ka Ameerikasse elama asunud Jon Forsyte’ist. 1.0

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole häda kedagi, vaata Clintonit või Kennedyt. Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“ on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi." Stig Rästa

Mihkel Raua põnevusromaani "Sinine on sinu taevas" tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke šokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide põrkumine. Rohkete pöörete ning värvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis võib tabada üht turvalist väikeriiki, kui käputäis ohtlikke fanaatikuid rusikad taskust välja võtab. Autor kirjeldab kaasaegset ühiskonda ja keerulisi inimsuhteid läbi kohati groteski kalduva sündmustiku ning vaimukate tähelepanekute.

Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.” Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast. Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse.

36aastane tippjalgpallur Erik mõtleb tahtmatult karjääri lõpetamisele, lähenevale keskeale ja võimalikele lastele, keda tema elukaaslane aga ei soovi. Ootamatult satub Eriku teele 17aastane Lily – hukutav kombinatsioon lapsest ja naisest. Seni Püha Eriku laitmatu maine poolest tuntud mees ei suuda kiusatusele vastu panna, sest Lily on äravahetamiseni sarnane oma emale Simonele, Eriku kunagisele klassiõele ja esimesele, noorelt vähki surnud armastusele, keda mees vaatamata vahepeal möödunud 20 aastale päriselt unustada pole suutnud. Kaotatud võimaluse asemel avaneb ootamatult uus. Loomulikult ei saa perekond ega avalikkus niisugust valikut mõista ning peab seda keskealise mehe isekaks kapriisiks… või lausa pedofiiliaks.

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib. Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli. Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood. Külalistele tundub, et on. Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema. Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru? Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid. Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga. Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Helen Eelrand on ajakirjanik ja kirjanik, kelle debüütromaan “Pasodoble” ilmus 2010. aasta lõpus. Ta on raamatute “Urmas Ott. Teletähe lugu”, “Anne Veesaar. Elus, see on kõige tähtsam!” ja “Regina. Mu imekaunis võitlejanna” kaasautor. 2009. aasta märtsis jõudis ta koos abikaasa ja kahe tütrega Hispaaniasse, kogu maine vara ühes suuremat sorti sõiduautos. Et jääda. See raamat on tema esimese pooleteise aasta elu põhjal sündinud kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis neid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis. Helenile on öeldud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ta keeldub halba nägemast. Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas: aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine, süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana. Sõprusest saab armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii peategelase enda kui tema ümbritsevate elu. Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile asetamine ikka väärib küünlaid? Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia). Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav "Pasodoble" on tema esikromaan.

Aastal 2835.toimuval vilistlaste ballil tõotab noor mees Teo äsja kohatud tütarlapse südame võitmiseks, et kingib talle Kuu. Algselt romantiliselt mõeldud lubadusest kujuneb välja hirmkallis suurprojekt tühjaks pumbatud Maa kaaslaselt hinnaliste varade kaevandamiseks ja Maale kantimiseks. Projekt, mida uurimise käigus Kuult elu avastanud Teol enam peatada ei õnnestu, toob kaasa katastroofi ja inimkonna hävingu Maal. Ainsatena elavad selle üle tema arheoloogist armastatu Ida, kes iidsetes templites väljakaevamisi sooritab, ning kaks tillukest jaapani tüdrukut. Ootamatult matriarhi seisusesse sattunud Ida otsustada jääb, kuidas tagada elu jätkumine maa–alustes tingimustes. Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.

40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik? Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.