Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1122

Rohkem kui 300-leheküljeline teos kirjeldab dokumentaaljutustusena Eesti iseseisvuse taastamise kuut otsustavat kuud 1991. aastal. Teos põhineb suures osas uudsel arhiivimaterjalil. Lugu käivitub märtsis 1991 Valges Majas, kus president George Bush kohtub Arnold Rüütli ja Lennart Meriga. Sellele järgnevad kirjeldused Moskvas, Berliinis ja mujal peetud salakõnelustest. Välisministeerium lubas Vahteril tutvuda tollaste memodega, mida ei ole seni avalikustatud. Samuti kasutas ta USA, Rootsi ja teiste riikide arhiivimaterjale. "Avalikkus saab esimest korda lugeda Eesti saatuse üle peetud läbirääkimistest,” ütleb Vahter. Varem kasutamata allikate põhjal avab raamat ka Eesti sisepoliitikat. Näiteks selgub, mida räägiti Edgar Savisaare valitsuse istungitel ja mida arvati Rahvarindest Tunne Kelami juhitavas Eesti Komitees. Samuti tuleb juttu Jaan Tootsi eriteenistuse ja Jüri Pihli kaitsepolitsei võitlusest Interrindega. Teoses on üle 140 foto ja dokumendi, neist paljud avaldatakse esimest korda.

Me kõik oleme pidanud lugema „Kalevipoega“ kohustusliku kirjandusena. Tavaliselt ongi see jäänud üheks pealesunnitud ja igavaks raamatuks, sest igiammuse kangelase võitlused muistsete sortside ja sarvikutega jäävad tänapäeva inimesele kaugeks. „Kalevipoeg 2.0“ on eepose uus, moodne versioon. Tõelises 21. sajandi rahvuseeposes on sarviku asemel kuri pangahärra, sortside asemel zombid ning tuuslarid on oma koha loovutanud bemmimeestele ja Soome suusahüppajatele. Uus Kalevipoeg ise on kõvem action-kangelane ja naistemees kui Chuck Norris ja James Bond kokku! „Kui sa pole seni suutnud Kalevipoega läbi lugeda, siis on „Kalevipoeg 2.0“ just sinu jaoks. Sest „Kalevipoeg 2.0“ on veelgi halvem, venivam, jaburam, kohmakam, tülgastavam kui tema kauge eelkäija. Seega: eestlane, kes ei loe „Kalevipoeg 2.0“ läbi, on nõrk eestlane ja vähendab meie suurepärast kirjaoskuse protsenti.“ Contra, Urvaste rahvalaulik „Kalevipoeg 2.0“ autor Kristian Kirsfeldt on noor reklaamitegija. Ta on meid mõjutanud järjekindlalt läbi televiisori, raadio ja trükimeedia. Nii mõnigi köögimasin, mis kasutamata kapis vedeleb, või riidehilp, mis ainult poes selga passis ja kodus õudne tundub, võib olla hangitud tema tehtud reklaamide uimas. Tegemist on niisiis ohtliku isikuga selles mõttes, nagu seda on kõik reklaamitegijad – need on tüübid, kes loovad joovastavaid reklaame, mis panevad tarbima asju, mida kaine peaga ükski tervemõistuslik inimene ei ostaks. „Kalevipoeg 2.0“ aga ei müü midagi muud peale iseenda. Autor on kirjutanud uuseepose „Kalevipoeg 2.0“ peegelpildina Eesti elust. „See on praeguse hetke snäpšott Eestist ja tema inimestest, vaadatuna läbi populaarkultuuri prisma. Ja see prisma on irooniline, mitte aga tätte-matverelik roosade prillide värk,“ kinnitab autor. (Eesti Ekspress, 7. oktoober 2010) Toimetanud Marju Kõivupuu Illustratsioonid Peeter Allik

Kui praegune koolitaja ja endine ajakirjanik Kristjan Otsmann ei oleks ühel 2002. aasta varahommikul otsustanud argipäeva türanniale lõppu teha, siis tõlgitaks ajajuhtimise käsiraamatuid tänini teistest keeltest. Õnneks läks teisiti ja Kristjani argielust eluga väljatulemise põhitõed on kättesaadavad niihästi tema koolitustel kui ka nüüd nende kaante vahel. Sellest raamatust leiad praktilisi näpunäiteid, kuidas vältida läbipõlemissündroomi, võõrandumist lähedastest ja uppumist hõivetöö mädasohu. Ja kuidas teha nii, et õhtul oleks võimalik hea tuju ja tänuga möödunud päevale tagasi vaadata. Laiemalt võttes saad käesolevast raamatust teada, mida ja kuidas ise ära teha, et Sinu ja Su lähedaste elu muutuks paremaks. „Hetk“ on raamat just Sulle, kui oled märganud, et segadus Sinu ümber ei ole enam ammu sajaprotsendiliselt loominguline.

Maailmas miljoneid eksemplare müünud romaan „Koduabiline“ nüüd ka eesti keeles! See on lugu, mida jutustavad kordamööda kolm naist, kes kõik näevad vaeva, et sobituda rassistlikku kogukonda 1962. aasta Mississippis. On Aibileen, mustanahaline teenija, kes kasvatab juba seitsmeteistkümnendat valget last; on Minny, kes ei suuda kuidagi oma teravat keelt hammaste taga hoida; ning on valge Miss Skeeter, kes on äsja kolledžist koju naasnud ja üritab välja selgitada, kuhu on kadunud tema armastatud hoidja. Pealtnäha ei saakski kolme naise elud erinevamad olla, kuid tegelikkuses põimuvad nende lood ühe salajase projekti raames, mis naised tõeliselt ohtu seab. Sest mõnikord lihtsalt tuleb piire ületada…

„Minu väga ilus eksiil Eestis“ on kauaoodatud teine tulemine 13 kuud tagasi trükivalgust näinud ja laineid löönud raamatule „Minu ilus eksiil Eestis”. Autor Joćo Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab. Joćo Lopes Marques on ajakirjanik ja stsenarist, kes on sündinud Lissabonis 1971. aasta augustis ja resideerib 2004. aasta maist Eestis. Endalegi üllatuseks on ta siin elades kirjutanud romaanid „Iberiana“, „Terra Java“ ja „Mees, kes tahtis olla Lindbergh“, millest viimane on juba avaldatud ka eesti keeles.

See raamat ei ole emadele, kellel on kõik olemas (number 34 piht, disainerlapsevanker, lapsehoidjad ja majapidajannad ning lisaks juuksur, pediküür ja spaa). See raamat on emadele, kes vajavad asjalikke nõuandeid, kuidas lapsevanemana toime tulla ning olla (mõistlikult) hea ema, kaotamata ennast, oma sära, huumorimeelt ja kirge. Lisaks enda kogemuste kaasahaaravale kirjeldusele on autor eri valdkondade spetsialistide abiga kirjutanud kõigest, mida üks ema peab teadma toitumisest, trenni tegemisest, unest, moest, kodust ja eluruumidest, töö- ja eraelu tasakaalust ning seksist ja suhetest. Raamat sisaldab ka valikut autori lemmikretseptidest. Üsna veendunult võib öelda, et tegemist on elustiiliraamatuga, mida on mõnus ning kasulik lugeda isegi naistel, kes ei ole emad. Grace Saunders on palju aastaid töötanud moetööstuses, alguses Whistlesi pressinõuniku ja ostujuhina, seejärel moeajakirjanikuna ajakirjas Elle. Nüüd on ta vabakutseline kirjanik, kes avaldab regulaarselt artikleid nii üleriigilistes ajalehtedes kui ka juhtivates naiste- ja pereajakirjades. Ta elab abikaasa ja kahe lapsega Londonis.

Maarja on linna tulnud maaplika, kes harjub oma uue kooliga ning leiab sõbrad. Kahega neist peaks ta minema Riiga, aga seikleb hoopis mööda Eestimaad ringi. Koos oma „hullu“ tädikesega satub ta õpilasmalevasse. Samas püüavad kaks noormeest võita ta südant.

Kogumikus räägib Marju Lauristin endast. «Peatükke kirjutamata elulooraamatust» pole ainult Marju Lauristini elu- ja kujunemislugu. Ta heidab pilgu Eestile keerulistele aegadele – nii neile, mis eelnesid ta sünnile aastal 1940, kui ka tänastele ja tulevastele. Ka emotsionaalselt rasketest asjadest rääkides säilitab Marju tasakaaluka, analüüsiva ja omamoodi sooja hoiaku. Sinise ja punase alge vastandumine ja tasakaal avaneb lugejale nii Marju Lauristini eluraamatus kui ka kogumiku artiklivalimikus, mis hõlmab arutlusi ja analüüse kirjandusest ja teatrist, kultuurist, meediast ja poliitikast, eestlaste identiteedist ja vastutusest. Marju Lauristin on õppejõu, sotsioloogi ja poliitikuna Eesti ühiskonda ja maailma lahti mõtestanud aastakümneid, tema seisukohad ärgitavad mõtlema nii rahvast kui ka poliitikuid. Marju Lauristinil on imetlusväärne anne oma mõtetega teistele väga palju anda, samas iseennast varju jättes.

Neljas raamat uuesti ilmuma hakanud sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt" toob lugeja ette Välejala, Hirveküti, Tšingatšguki, Hetty, Judithi ja Ua-ta-Uaga toimuvad seiklused. Romaan kirjeldab Ameerika indiaanlasi, kelle maid ihkasid Euroopa kolonistid. Autor protestib mohikaanide hävitamise vastu ja näitab, kuidas inglise ja prantsuse kolonistid kasutasid 18. sajandi keskpaiku erinevaid indiaanisuguharusid omavahelistes sõdades ülemvõimu pärast Põhja-Ameerikas. Piiriäärsete valgete arusaamade kohaselt oli valgel inimesel õigus hävitada punanahku samamoodi nagu madusid ja teisi kahjulikke loomi. Põnev indiaanilugu on ühtlasi "Nahksuka juttude" esimene raamat.

Ema ja tütre suhted, vanaema ja lapselapse suhted, pereelu, suhete põimumine…meie esivanemad mõjutavad meid ka läbi meie laste ja lastelaste.
 Autor räägib lugu kirjanikust emast ja tema vaimsuse leidnud tütrest, kes teineteisele lähenedes jagavad oma unenägusid, omaenda suhteid teistega, suhet kõiksusega…pilgu puudutusi.

Raamat räägib laste otsinguretkest leidmaks oma merel kaduma läinud isa šoti meremeest kapten Granti, kes polnud rahul inglaste peremehetsemisega Šotimaal oli sõitnud oma laeval "Britannia" uurima Vaikse ookeani saari, et mõnel neist luua asumaa, kuhu šotlased võiksid välja rännata. Oma retkedel satuvad nad Ameerika ja Austraalia mandritele ning Uus-Meremaa saartele, sunnitööliste ohvriks, jäävad uputusele jalgu, võetakse pärismaalaste poolt vangi ja neid ähvardab ärasöömine. Seikluste vahele on põimitud Paganeli pikad jutustused Maa geograafiast, erinevate maade ajaloost, loodusest, zooloogiast ja astronoomiast.

"Tom Sawyeri seiklused" kirjeldab Mississippi kaldal asuva unise väikelinna St. Petersburgi idülli, mille Tom Sawyer oma sõpradega põhjalikult pea peale pöörab. "Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks. Ernest Hemingway ütles omal ajal: "Enne seda raamatut polnud midagi. Midagi nii head pole ka pärast seda nähtud."