Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1143

"Giovanni tuba" on James Baldwini teine romaan, mis ilmus 1956. aastal. Raamat keskendub homoseksuaalsusele kalduva ameeriklasest mehe elule Pariisis ning tema suhetele ja armulugudele meestega, eelkõige aga baarmenist Giovanniga, keda ta kohtab ühes Pariisi geibaaris.

Lauri Leesi saatesõnast: Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud «Kirju minu veskilt», on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud «Kevadet». Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine'i ja Daudet' vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll. Daudet' veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance'i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet' sünnimaad aeg-ajalt külastasid.

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada.... Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi

George Sandi (Armandine-Aurore-Lucile Dupin, 1804-1876) külaromaan «Väike Fadette» lummab meid autori siiruse ja kiindumusega oma kangelastesse sedavõrd, et meil ei tule pähegi küsida, kas need poisid-tüdrukud ka koolis käisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslähedasse maailma, kus külvamine, äestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles väga kaugel Vargamäe Andrese ja Krõõda tervist tapvast rügamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nägemus maaelust paneb meid küll muigama, aga manab samas meile – maarahvast võrsunud eestlastele – silme ette lapsepõlve koduaia, lõhnava heinamaa, juunikuu valged ööd. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal läheb suvel vara pimedaks), kuid «Väikese Fadette'i» lummuses on nad hoomatavad. George Sandi vaimseks õpetajaks oli Jean Jacques Ruousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni üleüldse eitas ja kutsus kõiki «normaalseid» inimesi tagasi looduse rüppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab kõrgetasemelist tootmist, töökohustuste täitmist ja kõigi inimvõimete täielikku rakendamist. Ka «Väikeses Fadette'is» pannakse kõik tegelased tööle, kuid töö pakub neile lõbu. See ka arendab ja õilistab inimesi, viies üldise heaolu ja õnneni. Oma külaromaanide («Väike Fadette», «Leidlaps Francois») tarbeks võttis George Sand kasutusele erilise stiili, omapärase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida «Väikese Fadette'i» eestinduses püüdsime ka säilitada. Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vähe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektüüriks. Lauri Leesi

2001. aastal ilmus Jaan Krossi viimane romaan "Tahtamaa", mis räägib maa tagastamisest õigusjärgsele omanikule 1990. aastate alguses ja erineb Krossi teistest romaanidest selle poolest, et see ei põhine mitte ajaloolisel uurimustööl, vaid inimkogemusel. Enne "Tahtamaad" kirjutas Kross 1990. aastatel veel viis romaani: "Väljakaevamised" (1990), "Tabamatus" (1993), "Mesmeri ring" (1995) ja "Paigallend" (1998).

Lühijutt sarjast Tallinna jutud.

Lühijutt sarjast Tallinna jutud.

1892. aastal valmis Eduard Bornhöhel satiiriline jutustus “Tallinna narrid ja narrikesed”. “Tallinna narrides” katsus Bornhöhe üles joonistada mõningaid omaaegseis ühiskondlik-olustikulistes tingimustes veidruseni virildunud inimtüüpe, kes on tühised, haledad ja naeruväärsed – olgu nende narrusteks siis kuulsus, raha või armastus. Kõige olulisemad, ja mitte põhjuseta ka kõige populaarsemaks saanud, on kaks eesti vaimukangelast: “kirjanik” Salomon Vesipruul ja “leiutaja” Jaan Tatikas.

“Karu, kes otsis sõpra räägib ühe armsa lasteloo sellest, kui tähtis on sõber. Iga elusolend vajab enda kõrvale kedagi. See lugu räägib ka natukene minust endast ja sellest, kuidas olen ise otsinud sõpra. On ka mind eemale tõrjutud ja välditud, kuid on ka neid, kes on tulnud ja jäänud minu kõrvale. “ – autor

29. detsembril 1951.a. Serga külas, Meremäe vallas, Võrumaal, nägi ilmavalgust pisike poisinääpsuke, kelle edasine elu on kulgenud sedamoodi, et sellest raamat võis saada. Autori eelmine teos “Kuuvirvendus" sündis lastelaste jaoks. Temas on ajastute hõngu ja "Taadu" toimetamist selle keskel… Põliste Setomaa juurtega olles ja suurema osa elust looduslähedast eluviisi mõtetes hoides, sündis kirjutamisainet ka edaspidiseks. Käesolev teos “Olla keegi teine" on raamat sellest, millisena on autor oma kujutlustes näinud ühe Setomaa küla sündi tollel kaugel ajal, kui metsad olid suured…