Зарубежная публицистика - скачать книги или читать онлайн. Страница 35

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese esimese ametiaja (2006–2011) kõnede ja kirjutiste kogumik “Suurem Eesti” hõlmab kaalukama osa selle ajavahemiku umbes 400 kõnest ja kirjatööst. Kogumikku jõudnud tekstide – kokku neli tosinat – valikukriteeriumeiks said ühelt poolt iga konkreetse sõnavõtu mõju ja selles sisalduv sõnum, teisalt ja peamiselt peaks see valimik andma võimalikult ülevaatliku pildi Eesti kodanikke ja kogu ühiskonda mõjutanud teemadest ja probleemidest viie aasta pikkuses ajalõigus.

Siberis elav vene kirjanik Vadim Makejev küüditati 1941. aasta juunis koos isa, ema ja väikese õega Eestist, Kiviõlist Siberisse. 1942. aastaks oli kogu perekonnast ellu jäänud ainult tema. Makejev on uurinud arhiivides tolleaegsete jõustruktuuride ja parteiorganite dokumente, mis käsitlevad väljasaatmisi Narõmi ringkonda ja väljasaadetute elu seal alates 1930. aastate algusest, mil Narõmi kanti asustati sunniviisiliselt ümber kulakuid, ja lõpetades „uue kontingendiga“, kelleks olid 1941. aastal Leedust, Lätist, Eestist ja riigi teistest piirkondadest küüditatud inimesed. Käesolev kogumik sisaldab dokumente, küüditatute ja autori isiklikke mälestusi ning kommentaare nende ränkade repressioonide all kannatanud inimeste elust ja saatusest. Raamatut on täiendatud Vadim Makejevi isa elukäiku kajastavate dokumentidega Eesti arhiivides.

Stalin oli seadnud 1939. aasta novembris alanud Talvesõjale eesmärgi, mille täitumist uskus ka lääneriikide ajakirjandus. Nõukogude Liit pidi mõne päeva jooksul Soome vallutama. Sellegipoolest alustasid väiksearvulised ja kehvasti varustatud Soome väed mitmekordselt tugevama Punaarmee vastu kaitsesõda. Kui detsembris Stalini 60. sünnipäeval võitlus Soome pärast alles kestis, oli kogu maailma juba haaranud poolehoid ja imetlus põhjamaa väikerahva ja selle saavutuste vastu Milles peitus eduka Talvesõja saladus? Kes üldse olid need järeleandmatud soomlased? Kuidas sündis Talvesõja ime? Vaadeldes selle sõja erinevaid aspekte diplomaatilistest personaalseteni, püüab Ameerika ajaloolane Gordon Sander kaasahaaravas loos nendele küsimustele vastust leida.

Viimastel aastakümnetel on ajaloouurimine teinud kogu maailmas läbi suuri muutusi ja arenguid, oluliselt on avardunud ajaloolase uurimisväli, rikastunud meetodite ja kirjutamisstiilide valik. Raamat „Kuidas kirjutatakse ajalugu” püüab läbi intervjuude maailma juhtivate ajaloolastega kaardistada ajaloouurimise uuemaid arenguid ja tutvustada ajalookirjutamise võimalusi tänapäeval. Raamat, mis koosneb viimase kümne aasta jooksul tehtud kaheteist-kümnest intervjuust, tutvustab teiste hulgas Peter Burke’i, Roger Chartier’, Natalie Zemon Davise, Carlo Ginzburgi, Reinhart Kosellecki, Jacques Le Goffi, Tzvetan Todorovi jt vaateid ajaloouurimisele.

„Venemaa: valguses ja varjus“ annab ülevaate viimase kolmekümne aasta pöördelistest sündmustest Venemaal. Mõistmaks paremini tänaseid sündmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal.
Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994-97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa mõistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mõjutanud inimestega.
Raamatule on kirjutanud eessõna Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sõjast rääkiv “Vene õppetunnid”.

"Vabariigi Valvuri Ivan Orava nimi on tuntud igale eestlasele. Käesolev mälestuste täiendatud trükk ilmub Orava 100. juubeli puhul. Nagu ikka, sekkub Orav karmilt ja selgesõnaliselt kõikjal, kus viga näeb laita. Lisaks on raamatus ka varem ilmumata näidend ""Orav ja Meri""."

Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Piltlikult öeldes isegi nii, nagu vaataks ta seda kusagilt teiselt planeedilt. Kaugelt Taimaalt, kus – nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi. Sealt Eestis käies võib kodumaa teda rõõmustada, ent niisamuti ka kurvastada. – Askur Alas, Eesti Ekspressi ajakirjanik.

Kõik mida me kuuleme, näeme ja loeme, on vaid ettekääne selleks, mida me mõtleme, arvame ja hindame. Maailm meie ümber on vaid selleks, et toita meie eelarvamusi ja eelhinnanguid – anda neile kinnitusi. Ja selles mõttes polegi olemas mingit maailma meie ümber või mingit tegelikkust või millegi olemust, sest see kõik suhestub ju vaid meie endiga. Ja kui see nii-öelda tegelikkus pole selline, nagu me oleme teadnud ehk tahtnud ehk arvanud, siis häda sellele tegelikkusele. Lugejate kirjadest: Tervitus, tahtsin lihtsalt teada anda, et lugesin su eluloo-raamatut, ja üle hulga aja oli selline lugemine, mida käest panna ei suutnud, jube hea. Ja need vahelugemised, ojee. Nagu nauding, mida tahaks ainult pikendada… Raamat läbi loetud! Oli vabastav ja hea äratundmine… Mulle meeldib Su vitaalsus. Oled ärgas.

Raamat on pühendatud väljapaistvale kirurgiaprofessorile Ants Rullile (1908-1986). Põhiosa raamatust moodustavad tema mälestused üliõpilaspõlvest ja õppejõu ajast Tartu Riiklikus Ülikoolis. Lisaks meenutavad Ants Rullit lähimad kaastöötajad: prof Ants Peetsalu, Lembit Veeber, dotsent Jaan Heljut Seeder, professor Jüri Männiste ja Enn Püttsepp.

Vanameister meenutab oma lapse- ja nooruspõlve kuni 1965. aastani, kui ilmus "Monument", mis tõi talle ainsa hetkega kirjanikuna suure tuntuse. Raamatus on palju juttu kirjaniku kohtumistest maa-naabrimeestega Raikkülast, Uku Masingu ja Evald Saagiga, seiku ja pildikesi keemia- ja kompositsiooniõpingutest, aga ka meenutusi oma perest, koolikaaslastest, sõpradest ning Eesti elu-olust üldse. Mõistagi ei püsi Vetemaa rangelt kuiva eluloo formaadis, vaid elustab aeg-ajalt värvikaid juhtumisi ja vestlusi talle omases vaimukas ilukirjanduslikus, kohati lüüriliseski vormis.

Georgi Žukovi renomee on aegade jooksul korduvalt muutunud. Nõukogude ajal tõusis ta hinnatud väejuhiks, Stalini ajal langes põlu alla, Teise maailmasõja järel sai temast taas ülistatud kangelane. Hiljuti avatud Nõukogude arhiivimaterjale, sealhulgas ka Žukovi tsenseerimata memuaare uurinud Geoffrey Roberts maalib ilmeka portree sellest vastuolulise kuulsusega mehest, tema tasakaalustatud hinnang lõhub Žukovi ülespuhutud kultuse, kuid ühtaegu tunnustab meest ja tema saavutusi õiglaselt.