Зарубежная публицистика - скачать книги или читать онлайн. Страница 36

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

“Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” ütles olümpiavõitja Viljar Loor. Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda järjest tuli Loor Nõukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui Nõukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Kõige tähtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olümpiakulda. “Olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda,” kinnitas Loor.

Osvald Käpa olümpiakuld 1928. aasta Amsterdami mängudel on Eesti maadlusspordi üks verstaposte, mis kõrgub spordikaardil tulevikus ka aastate pärast. Paljudele üllatusena tulnud olümpiaedu taga oli aastaid rassimist ja higivalamist matil, võite ja kaotusi, mis vormisid Käpast suure võitja.

Ivar Stukolkin oli esimene Eesti ujuja, kes jõudnud olümpiavõiduni. Samuti on ta jäänud tänaseni meie kõigi aegade noorimaks olümpiavõitjaks – Moskva mängudel 1980.aastal oli Stukolkin 19-aastane. Ja kõige noorem on ta olnud ka tippspordist loobujate seas, lahkudes suurest spordist 25-aastaselt. Täna seob teda spordiga kuulumine Eesti Olümpiavõitjate Kogusse ja rotatsiooni põhjal on ta alates 2007.aastast kandnud kogu presidendi tiitlit. Kolm kõrgharideust omandanud Eesti ujumisajaloo esinumber võtab sedagi ametit talle omase tõsidusega.

Käesolev trükis on pühendatud esimesele eestlasest olümpiavõitjale Alfred Neulandile. Eesti spordiajaloos on tal väljapaistev koht. Tema oli esimene, kes tõestas, et ka eesti sportlastel on asja olümpuse absoluutsesse tippu!

Raamat jalgratturist olümpiavõitjast Aavo Pikkuusist.

On sündmusi millest Eesti ajalugu vaikib, aga selles raamatus kirjutatakse. "Karvaste pehmete kaantega raamat on ohumärk. “Eesti intiimne saladus” on aga välisele glamuurile ja pehmole vaatama tubli tükk, mis räägib kahest põhilisest asjast, need on eestlaste ülemvõim läbi ajaloo ja seksist… selle teadmise ja rahvusliku uhkusega võime me südamerahus edasi elada, oleme ikka globaalselt päris kõvad. Ja kui me hetkel polegi väärt muud kui kreeklaste saapapaelu siduma, siis meie naised on ikkagi absoluutne tipptase" (:)kivisildnik Eesti Ekspressis

Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud. Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas. See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid. Tiit Pruuli Raamatu müügist laekunud tulud annetatakse heategevuseks.

Raamat käsitleb riigisaladuse kaitse teemat uudselt ja samas ka piisavalt ammendavalt. Teoses vaadeldakse riigisaladuse kaitse õiguslikke aspekte, füüsilist kaitset, ametnike ja ohvitseride tausta kontrollimist ning sideturvalisuse tagamist riigis. Vaatamata sellele, et käsitletavast perioodist on varsti möödas terve sajand, on raamatus käsitletavad probleemid vägagi päevakohased ka tänases Eestis. Millist informatsiooni ja miks riik salastab? Kas riik ei kasuta salastamist elanikkonna julgeoleku tagamise asemel hoopis millegi kinnimätsimiseks? Kas saladused on ikka piisavalt kindlalt kaitstud? Ajaloodoktor Ivo Juurvee näol on tegemist autoriga, kes omab lisaks väljaarendatud ajaloolase baasoskustele väga head arusaama õigusteadusest ja krüptograafiast, ja kellel on missioon rikastada Eesti ajalooteadust seni läbiuurimata teema käsitlusega. See raamat on oma sisutiheduselt ja faktoloogialt tähelepanuvääriv. Peateema taustal joonistub ilmekalt välja Vabariigi esimese 20 aasta ajalugu. Teos on varustatud põhjaliku ingliskeelse kokkuvõttega (Protection of Classified Information in Estonia 1918–1940).

Ivar Heinmaa on minu jaoks kahtlemata tõeline ajakirjanik, kelle taolisi Eestis enam väga palju järele ei ole jäänud. Ja kindlasti on ta maailmatasemel rindeoperaator. Kuid selline operaator, kes on ühtlasi väga hea ajakirjanik. See, et me tema töö tulemusi Eestis vähe näeme, on meie üks suur häda – me ei oska hinnata oma inimesi, maailmatasemel professionaale. Ivari tasemele ei ole Eestis kõrvale panna mitte kedagi ning kõik võiksid temalt palju õppida. Portreeraamatute haltuurakuhilas on raamat Ivarist kahtlemata silmapaistev positiivne erand, mida kõigil lugeda soovitan. Raamat jutustab Ivari lugu erinevates pingekolletes kogetust inimlikult ja lihtsalt, vaheldumisi tema enese eluteega. See on väga hea vorm mõistmaks Ivari töö tohutut väärtust, mõistmaks tema jutustatud lugu. Toomas Kümmel

"Tõsielulistel sündmustel põhinevas raamatus kirjeldab Anita Moorjani, kuidas tema keha hakkas pärast neli aastat kestnud võitlust vähiga kurnatult üles ütlema. Pahaloomuline haigus oli vallutanud kogu organismi. Samal ajal kui Anita elunditalitlus lakkas, jõudis naine erakordsesse surmalähedasse seisundisse, milles mõistis enda tõelist väärtust ja oma haiguse tegelikku põhjust. Uuesti teadvusele tulles avastas Anita, et tema tervislik seisund oli hakanud kiiresti paranema, ning paari nädala pärast kirjutati ta haiglast välja… ja tema kehas polnud enam jälgegi vähist! Anita meenutab raamatus oma Hongkongis veedetud lapsepõlve, väljakutseid karjääri rajamisel ja oma tõelise armastuse leidmist; samuti seda, kuidas ta jõudis lõpuks haiglavoodisse, kus trotsis kõiki meditsiinialaseid teadmisi. Traditsioonilisest hindu perest pärit Anita oli tüdrukupõlves sageli kultuuriliste ja usuliste tavade pillutada. Tänu teispoolsuses kogetule jõudis naine äratundmiseni, et temas endas on vägi tervenemiseks… ja et universum kätkeb selliseid imesid, mida ta poleks iial osanud ettegi kujutada. Raamatus „Minu imelise tervenemise lugu"" jutustab Anita avameelselt sellest, mida ta õppis oma haiguse, tervenemise, hirmude, armastuse ja igas inimeses leiduva võrratu olevuse kohta. Enne vähidiagnoosi töötas ANITA MOORJANI aastaid ärimaailmas. Tema imepärane ja liigutav surmalähedane kogemus muutis täielikult naise ellusuhtumist. Tema praegust tööd mõjutab teispoolsuses leitud mõistmise sügavus. www.anitamoorjani.com"