Зарубежная публицистика - скачать книги или читать онлайн. Страница 37

Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata. Tema esimene katse ei lõppenud hästi. Kuus aastat hiljem oli ta aga kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni. Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest. Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest (jah, ka vihmasel pühapäevahommikul voodist välja ronida on ambitsioonikas), suhtlemisest (kaasa arvatud sellest, kuidas mõjub spordipoes üleolev teenindaja), samuti kehast (tissid ei pea värisema, kui sa jooksed). Kuid see on raamat ka sellest, mis tunne on avastada, et suudad enamat, kui eales oled võimalikuks pidanud. Kas tahad tõsiselt treenima hakata või mõtled kas või bussile joosta – „Kuidas minust sai jooksja” on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile, kes (pärast ülemääraseid õhtuseid veine ja krõpse) mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta. *** „Seda raamatut on väga lihtne lugeda. Autor otsib ja leiab ennast oma teekonnal spordimaailma, alustades täiesti nullist. Mõni tema hetk või kogemus pani meid mõtlema ajale, kui ise treenima hakkasime. Soovitame raamatut lugeda inimestel, kes pole mingil põhjusel jooksmisega alustanud, aga plaanivad seda. See on hea inspiratsioon, sport on kõigile!” Kolmikõed Leila, Liina ja Lily Luik, maratonijooksjad http://luiged.blogspot.com.ee/ https://www.facebook.com/ TrioToRio/ „See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida.” Kertu Jukkum „Elujaatav, vabastav, lõbus.” Jojo Moyes, raamatute „Mina enne sind” ja „Pärast sind” autor „See peaks inspireerima ka kõige pühendunumat diivanisoojendajat tosse jalga tõmbama ja uut maailma avastama.” ajalehe Daily Mail lugemissoovitus „Raamat on kui lugu sellest, kuidas Bridget Jones otsustab jooksma hakata – see on tavalise naise teekond jooksumaailma.” Diann Daniel, Runner’s World (www.runnersworld.com)

„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“ Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus. Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.

Siin kaante vahel on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku üks jupike elulugu. Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena. Küpsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin üles ehitama põlist Ärma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohustamas. Aga elu teeb ootamatuid käänakuid. Taluperenaisest tõsteti mind rambivalgusse ning mulle sai osaks unikaalne roll presidendi abikaasana. Püüdsin leida sellestki eneseteostust ja teenida oma riiki. Kasutasin mulle antud lava, et edendada heategevust, tervist ja tervisesporti, jagasin oma mõtteid meedias. Kuni väsisin vabaduse puudumisest ja vastutöötamisest ning sain aru, et inimene peab elama ka endale.

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega. Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi." "Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast. Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.” Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.

Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskeelset ja -kultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?

See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?

Selle loo keskmeks on ühe lapse maailmanägemine, mille lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine, improviseeritud laulmine ja ainuomane kokakunst. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud. Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske. Olgu siis nii. Nasta Pino, sündinud 1934 Mikitamäe vallas Setumaal.

See on raamatu uus, täienduste ja parandustega trükk. Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine: halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine. NB! Lisatud on pildialbum ja epiloog.

Peatoimetaja: Mart Helme Autorid: Aimar Altosaar, Alar Kilp, Andreas Klein, Andres Arrak, Andres Herkel, Johannes Christian Koecke, Kadri Vanem, Kaja Sõrg, Lindsay Lloyd, Mart Laar, Mart Nutt, Steven van Hecke, Torbjørn Røe Isaksen, Tõnis Lukas, Vladimir Bukovsky Kogumik “Mitmekülgne konservatism” pakub Eesti lugejale esmakordselt mahuka emakeelse ülevaate paremtsentristliku poliitika ajaloost, arengust tänapäeval ja poliitilise voolu tulevikusuundumustest. Raamatus on 18 artiklit, mille laiapõhjaline lähenemine ja akadeemiline tase on saavutatud tänu erinevate Eesti autorite, Euroopa ja Ameerika mõttekodade kaastööle. Konservatismi olemuse kõrval leiavad põhjalikku käsitlust väärtused, millest konservatiivid lähtuvad oma poliitika elluviimisel ja suhetes teiste maailmavaadetega. Raamat on suunatud eelkõige üliõpilastele, õppejõududele, poliitikutele, ekspertidele, ajakirjanikele ja poliitikahuvilistele. Raamatu eelvaadet saab vaadata – http://issuu.com/otse.info/docs/mitmekylgne_konservatism_prew?mode=window&backgroundColor=%23222222

Enam kui suurepärane mälestusteraamat ja ajalehe New York Times müügihitt profitennisest – „Avatult“ on kaasakiskuv lugu ühe märkimisväärse mehe sama märkimisväärsest elust. Andre Agassi tulevik oli kindlaks määratud juba enne seda, kui ta võrevoodist välja kasvas. Agassi, keda oli tennisetšempioniks lihvinud nõudlik ja tujukas isa, võitis 22aastaselt oma esimese kaheksast suure slämmi auhinnast, mis tõi endaga kaasa rikkuse, kuulsuse ja tennisemaailma kõrgeimad auavaldused. Kuid nagu Agassi käesolevas raamatus paljastab, oli ta väljaspool tenniseväljakut õnnetu, segaduses ning oma suurte saavutustega pidevalt rahulolematu. Ta kirjutab siiralt varajasest edust ning ebamugavast suhtest sellega, abielust filminäitleja Brooke Shieldsiga, kasvavast huvist heategevuse vastu, jutustab lugejale haaravalt, äärmiselt detailselt parematest ja halvematest aegadest oma säravas karjääris.

Esseekogumik kanepist ja kanepipoliitikast