Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1085

«Minu Mustamäe« on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – «Mustamäe lood» ja «Muud lood» – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt. «Minu Mustamäe» on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi «Sügisball» ja Arvo Valtoni «Mustamäe armastus». Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.

Kaunite piltidega illustreeritud eraamatusse on koondatud läbi aegade kõige armastatumad muinasjutud: Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, Saabastega kass, Punamütsike ja Tuhkatriinu.

Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Piltlikult öeldes isegi nii, nagu vaataks ta seda kusagilt teiselt planeedilt. Kaugelt Taimaalt, kus – nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi. Sealt Eestis käies võib kodumaa teda rõõmustada, ent niisamuti ka kurvastada. – Askur Alas, Eesti Ekspressi ajakirjanik.

Kõik mida me kuuleme, näeme ja loeme, on vaid ettekääne selleks, mida me mõtleme, arvame ja hindame. Maailm meie ümber on vaid selleks, et toita meie eelarvamusi ja eelhinnanguid – anda neile kinnitusi. Ja selles mõttes polegi olemas mingit maailma meie ümber või mingit tegelikkust või millegi olemust, sest see kõik suhestub ju vaid meie endiga. Ja kui see nii-öelda tegelikkus pole selline, nagu me oleme teadnud ehk tahtnud ehk arvanud, siis häda sellele tegelikkusele. Lugejate kirjadest: Tervitus, tahtsin lihtsalt teada anda, et lugesin su eluloo-raamatut, ja üle hulga aja oli selline lugemine, mida käest panna ei suutnud, jube hea. Ja need vahelugemised, ojee. Nagu nauding, mida tahaks ainult pikendada… Raamat läbi loetud! Oli vabastav ja hea äratundmine… Mulle meeldib Su vitaalsus. Oled ärgas.

Brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice. Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed”, romaan „G.H. passioon” ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund”. Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi” (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.

XX sajandi Ladina-Ameerika buumi vaieldamatu suurkuju argentiinlane Julio Cortázar (Brüssel 1914 – Pariis 1984) on eelkõige lühiproosa meister, aga ka buumi üheks peateoseks peetava, läbinisti eksperimentaalse ja mängulise romaani „Keksumäng” autor. Eesti keeles on Cortázarilt seni ilmunud kogumikud „Tseremooniad” (1984) ja „Salarelvad” (2011). Käesolevas jutukogus „Mängu lõpp” (1956) jõuabki Cortázar oma tõelise olemuse – mänguni. See tekst võiks samahästi olla Cortázari manifest: mäng on inimelu üks eesmärke ning üks olulisemaid komponente. Autori mäng avab portaali maagilisse reaalsusse, millesse pilku heita on võimalik vaid mängus teadlikult osaledes. Nendes jutustustes reaalsuse ja fantastika piirimail haarabki Cortázar ka lugeja lausa häbitul viisil endaga kaasa mängima.

Mehhikos on eluliselt tähtis olla inetu või vähemalt väga tavalise välimusega tüdruk. Ilusad tüdrukud röövitakse ära. Mehhikos ütlevad emad tihti, et sündis hoopiski poiss. Raamatu peategelane Ladydi Garcia Martínez elab kuuliaukudest rõugearmilises Guerreros, halbade uudiste osariigis. Ta elab külas, kuhu ükski õpetaja ei jää. Ladydi ja ta sõprade telekaharidusega emad kaevavad tütarde narkokaupmeeste eest peitmiseks põldudele auke, tüdrukute isad on läinud ära üle jõe Ühendriikidesse. See on lugu suureks saamisest, mis toimub ka siis, kui lapsepõlve ei ole eriti olnudki. Seda põhjusel, et Ladydi ja tema ema teavad liiga hästi, kuidas Mehhikos asjad käivad. Tihtipeal ületab nende kahe diagnoos maa hädadele tabavuselt, aga eelkõige vaimukuselt ja elujaatavuselt, sadade ajakirjanike, inimõiguslaste ja rahvusvaheliste ekspertide analüüsi. Jennifer Clement (1960) on USA päritolu Mehhikos elav luuletaja ja kirjanik, vastne PEN-klubi president. Tema viimane ja seni auhinnatuim romaan „Palved röövitud tüdrukute eest“ (Prayers for the Stolen, 2014) jõudis paljudesse Euroopa ja Ameerika raamatugallupitesse ning on tõlgitud juba enam kui 20 keelde. Ka kirjaniku ametivennad on kinnitanud, et raamatu rolli teadlikkuse tõstmisel ja empaatia sisselülitamisel on võimatu üle hinnata. Äärmiselt täpsed, leidlikud ja vaimukad kujundid õitsevad lugejas edasi sama värvikalt nagu raamatus tegelastele nende saatust ette kirjutavad moonipõllud ning kirja pandud read suudavad šokeerimisest enamat.

Uno Naissoo, andeka helilooja, mitmekülgse muusiku, džässifestivalide korraldaja, muusikaõppejõu, mitmete ansamblite organisaatori ja juhi elutöö ei vaja pikki ja igavaid akadeemilisi ülevaateid ega kommentaare. Tema eest kõneleb tema looming, tema ideed elavad edasi arvukates õpilastes ja nende loomingus, tema algatatud ürituste jätkuvuses ja populaarsuses. Tema säravat, alati heatahtlikku ja leebet isiksust tundsid ja mäletavad paljud. Mälestuskildudest koosneb seegi, Eesti levimuusika grand old man’i Valter Ojakääru ja tema poja, samuti tuntud muusikapublitsisti Jaak Ojakääru koostöös valminud raamat, mis võimaldab pilguheite ka Uno Naissoo elu neisse soppidesse, mis seni on laiema üldsuse eest varjule jäänud.

 „Seenekuningas” on Matthias Johann Eiseni sündmusrikas muinasjutt, milles lapsena seenekuninga keldrist välja päästnud kuningapoeg hiljem kuningalossist välja aetuna seenekuningalt abi saab. Kuningapojal tuleb nii salakavala kindraliga kembelda, kuningatütreid päästa kui ka mitme peaga lohega võidelda. Vapper kuningapoeg seab õigluse jalule ja kosib lõpuks seenekuninga tütre.

Raamat räägib neli vahvat lugu, kus peategelaseks siil. Kolme loo autor on August Jakobson, üks lugu on rahvajutt. Jutus „Siil praeb sitikat” veab sitikas siili ninapidi ja pääseb niimoodi eluga. „Siili ja jänese võidujooks” on krutskeid täis lugu sellest, kuidas siil jooksmises jänest võidab. „Miks siil turtsub” pajatab sellest, kuidas siil ennevanasti tark ja väle loom oli, aga Metsaisa hoiatustele vaatamata oma kiiruse ja tarkuse kaotas. Rahvajutus „Siil ja rebane augus” teesklevad siil ja rebane surnuid ja pääsevad nii august välja.

Raamat toob teieni kaks toredat muinasjuttu. Matthias Johann Eiseni muinasjutt „Tark kuningatütar” räägib jutukast ja ninakast printsessist, kes läheb naiseks ainult sellisele mehele, kes ta jutuga ära võidab. Juhan Kunderi „Ilus minia” jutustab aga loo kolmest vennast, kes isa päranduse pärast võistlema hakkavad ning kauneima särgi, maitsvaima leiva ja ilusaima minia koju tooma peavad. Kes vendadest võidab ning kelleks muutub madu, saate lugeda juba raamatust.

See imeline muinaslugu jutustab liivi rannarahva elust muistsel ajal, kui mereema neid veel rikkaliku kalasaagiga õnnistas. Jutustab sellestki, kuidas mereema kutsunud kord vana kaluri oma tütre pulma kannelt mängima, ja mees saanud siis imetleda veealust võlumaailma kogu oma hiilguses.