Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1083

Kogumik sisaldab 49 novelli, miniatuuri ja muud proosateksti Lääne-Siberis elavalt metsaneenetsi kirjanikult Juri Vellalt. Tegu on tekstipõimikuga, kuhu koondatud tekstid haaravad Juri Vella kogu senist 40-aastast loomeaega. Arv 49 seostub metsaneenetsite uskumusega, mille kohaselt tohib üks inimene elu jooksul läbi viia 49 ohverdusrituaali. Armastuse, argipäeva, poliitika, nafta ja valu teemasid käsitleb Juri Vella läbi Lääne-Siberi põliselanike maailmapildi prisma, millega põimub ka maailmakultuuri mitmekesisuse tunnetamise kogemus. Juri Vella paneb lugeja tundma metsaneenetsi armastustavade ja igapäevaste elumeeleolude eripära. Teisalt jälgib ta ka väikeste Siberi rahvaste tasapisi nõrkevat dialoogi naftatööstuse kaudu kohalesaabunud võõra ühiskonnaga, mille võimsusele ja hoolimatusele pole põliselanikel palju vastu panna. Juri Vella varasemad jutud kajastavad nafta ja poliitika ilmumisest tingitud muutusi peaaegu dokumentaalselt. Nõukogude ajal kirjutas Juri Vella neid jutte ilma lootuseta avaldamisele. Tema eesmärgiks oli esimese (ja senini ainsa) metsaneenetsi kirjanikuna jätta oma rahvast kirjandusse jälg. Hilisemates juttudes annab Juri Vella lugejale katkendlikke, humoorikaid ja iroonilisi sissevaateid metsaneenetsite ellu.

Viimastel aastakümnetel on ajaloouurimine teinud kogu maailmas läbi suuri muutusi ja arenguid, oluliselt on avardunud ajaloolase uurimisväli, rikastunud meetodite ja kirjutamisstiilide valik. Raamat „Kuidas kirjutatakse ajalugu” püüab läbi intervjuude maailma juhtivate ajaloolastega kaardistada ajaloouurimise uuemaid arenguid ja tutvustada ajalookirjutamise võimalusi tänapäeval. Raamat, mis koosneb viimase kümne aasta jooksul tehtud kaheteist-kümnest intervjuust, tutvustab teiste hulgas Peter Burke’i, Roger Chartier’, Natalie Zemon Davise, Carlo Ginzburgi, Reinhart Kosellecki, Jacques Le Goffi, Tzvetan Todorovi jt vaateid ajaloouurimisele.

Põnevusromaani peategelane Anette töötab Psühholoogia Akadeemia raamatukogus ning on lisaks veel ka tõlk. Ühel päeval ilmub tema elektroonilisse postkasti palve kelleltki saksa härrasmehelt, kes palub, et Anette tõlgiks talle tema eestlannast naise ja naise sõbranna meilivahetuse. Anette teebki seda, sest talle lubatakse väga head tasu. Üsna varsti pärast seda hakkavad raamatukogus toimivad kummalised lood. Raamatute ja kaustade vahele ilmuvad veidra sisuga kirjakesed, mis on ilmselgelt mõeldud just Anettele. Lisaks tekib tal kahtlus, et tema äraolekul on käidud ka tema korteris. Anette ei saa varsti enam aru, kas ta kujutab tema ümber toimuvat ette või on see kõik reaalne. Siis aga leiab aset mõrv ning ohver leitakse just nimelt raamatukogust.

Kaheksateistkümne aastaselt halvatud alakehaga ratastooli jäänud autori jutustus oma elukäigust, inimestest, kellega ta kokku on puutunud ja sellest, kuidas ka pärast haigust ja operatsiooni eluga toime tulla ja sellest rõõmu tunda. Raamat on kirjutatud optimistlikult ja elutargalt, sest autor on inimene, kes pole lasknud ennast elul muserdada.

Mitte keegi ei tea, mis nad on või kust nad tulevad. Maailm, mis neile teele jäi, on muutumas jääkamakaks. Lumme mattunud varemete vahel püüavad vabatahtlike salgad mõista, kes või mis on nende vaenlane – kuid viimane muutub iga kontaktiga. Neid kutsutakse Luikedeks. Kristjan Sanderi esikromaani peateemaks on ulmekirjanduse igikestev leitmotiiv – kohtumine tundmatuga. Osaliselt üheksakümnendate alguse Eestis toimuvas tegevuses paisatakse tegelased etturitena aegruumi piire ning inimlikke ajendeid ületavasse mängu. On raske öelda, mis on selles trumpideks – kuid nad vähemalt loodavad, et sõprus ja kohusetunne… Tegu on 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teosega.

Paljud inimesed kardavad oma probleemidega arsti juurde tulla ja loevad pigem hingeelu ja toimetuleku teemalist kirjandust. Käesolevas raamatus on pikaajalise kogemusega psühhiaatri Eha Pähni kirjad erinevas vanuses ja erinevate muredega abivajajatele. Kirju on kokku 15, neist üks iseendale. Teos ei paku probleemidele küll otseseid lahendusi, sest need on enamasti individuaalsed, autori lähenemisnurgaks on pigem inimeses hea ja arenemisvõimelise otsimine, temaga kaasaminek elu keerdkäikudes ja elurabast koos väljatulek. Kirjade vahele on pikitud ka autori mõtisklusi elulistel teemadel, armastusest, kannatusest ja eluväärtustest. Kirjastiil on kujundlik, võrdluspiltidega loodusest, kirjandusest, emotsionaalselt haarav, intiimne ja mõttejulge. Autori elulugu on varem avaldatud raamatus „Eesti rahva elulood”, 2. osa.

“12 jõulujuttu” koosneb tosinast novellist. Neid kõiki ühendab see, et tegevus leiab aset jõulude ajal. Kuid pühalikku rahu ei oska tegelased saavutada, sest nad jäävad igasuguste probleemidega räheldes oludele jalgu ning mässivad end jaburatesse ja ennekuulmatutesse situatsioonidesse. Tegu oleks justkui lihtsate inimestega, kellel on aga keeruline hingeelu ja kes ei oska ega tahagi normaalselt elada.

Nähtamatu Ülikooli sisesoppidesse on ilmunud uus küünlaniristaja, härra Nap, kes paistab olevat oma tagasihoidlikust töökohast hoolimata ülimalt haritud ja räägib tõelise saksa kombel. Saatuse tahtel viib elu ta kokku öökööki raudse käega valitseva Glendaga ja Trevor Ustavaga, kelle isa oli saanud kuulsaks oma osavusega uues mängus, milles lüüakse palli jalaga. See mäng, mis elab tänavatel oma metsikut elu, on hakanud huvitama ka isand Vetinarit, kes on võtnud nõuks selle taltsutada ja reeglite abil köita. Selleks on tal vaja ka võlurite abi, kuid mitte nende võlukunsti, sest jalaga palli mängimisel on võlukunst rangelt keelatud.

Romaan „Mardika umb” kujutab paari aasta tagust aega, kui masust ei teatud veel midagi. Mõne noore inimese peas tärkab mõte kuulutada raha jumalaks, kummardada seda ning ülistada, nagu ülistatakse teisigi jumalaid. Öeldud-tehtud – mõte viiaksegi ellu. Selle teema kõrval kirjeldatakse peategelase, tema perekonna ja naabrite kohati lõbusat, aga vahel ka üsna veidrat igapäevaelu Mardika umbtänavas asuvas väikeses korrusmajas. Raamatus on nii inimsuhteid kui ka mõtisklusi sellest, mis siis on meie praeguses elus oluline ning kas väärtushinnangud on tõesti paigast nihkunud või see ainult näib nii. Holger Kaintsilt (s. 1957) on varem ilmunud romaanid „Teekond mäetipu poole“ (Eesti Raamat 2003) ja „Lennukivaatleja“ (Loomingu Raamatukogu 2009).

Tarmo Tederi uue, mitmekihilise romaani tegevus leiab aset Eesti põhjaranniku põlises kalurikülas ja seda hõlmavas jõukas vallas. Sinna on 2009. aasta sügiseks kanda kinnitanud igasugused inimesed, peategelaseks on aga saekaatrist järsku töötuks ja pensioni ootele jäänud 60-aastane põliselanik Eerik Lauter. Eerik on kirglik rannakalur, kes saab nüüd rohkem aega järgida oma südame kutset, milleks on alati olnud meri. Koos vanade sõprade ja innukate uusasunikega hakatakse looma külaseltsi, et astuda vastu vallavõimu ülekohtule ja sahkerdustele. Töödes ja toimetustes meenutab Eerik oma hargnenud suguvõsa ja alles jäänud kodukandi lugu nii ENSV, EW kui Vene tsaari ärevatest aegadest. Aga ka 21. sajandi kodanikekogukonnas tekkivad omad pinged ja lahkhelid ning lisaks tabab Eerikut veel ootamatu hoop hingepõhja. Vananev rannamees ei lase end isiklikust tragöödiast siiski murda ja hakkab ühise uhke asjana üksi looma väga iselaadset mälestusmärki, millest tõuseb uut tüli. Põnevas raamatus on rohkem küsimusi kui vastuseid ja kirjanik jätab otsad 2010. aasta augustiöö musta merevette.

"Valge kuningriik" on haaravalt kirjutatud romaan, mis viib lugeja tänapäeva Lääne-Euroopa suurlinnadesse ning 1980. aastate Afganistani sõjatandrile. Selle tegelasteks on sõdurid ja saatkonnatöötajad, kes tegelevad kahepoolsete suhete arendamisega igasugusel tasandil. Samas ei ole tegu ainuüksi põnevusromaaniga. See on lugu sündmustest, mis saavad alguse kahe Pariisi lähetatud diplomaadi kohtumisest ja mille lõpplahendus on määratud viieteistkümne aasta eest toimunud sõjast. Samuti on loos oma osa 18. sajandi traktaadil nimega "Valge kuningriik". Tiit Aleksejev (sünd. 1968) on hariduselt ajaloolane. "Valge kuningriik" on tema esimene romaan. Tema novell "Tartu rahu" pälvis 1999. aastal "Loomingu" aastapreemia.

„Venemaa: valguses ja varjus“ annab ülevaate viimase kolmekümne aasta pöördelistest sündmustest Venemaal. Mõistmaks paremini tänaseid sündmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal.
Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994-97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa mõistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mõjutanud inimestega.
Raamatule on kirjutanud eessõna Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sõjast rääkiv “Vene õppetunnid”.