Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1147

„Elena” on igatsusest kantud imekaunis lugu üksildasest mehest, kes kohtab ühel päeval pargis mõistatuslikku naist. Mehele tundub, et ta on naist tundnud juba kaua, kogu elu. Vähehaaval saab too naine mehe kinnisideeks. Suveks lahkub naine linnast, mees järgneb talle, kuid kaotab ta pikaks ajaks silmist. Kui saabub sügis, taipab mees, mis teda selles naises nii jäägitult lummanud on. Ja siis nad kohtuvad. Kohtuvad vaid korra. Eesti keeles on Joel Haahtela sulest varem ilmunud „Liblikakoguja”. Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid „Liblikakoguja” ja „Elena” on tõlgitud ka saksa keelde.

21. sajandi esimene veerand. Anna (33) on femme fatale – ilus, haritud ja üksik. Armastuse leidmisest on ta peaaegu loobunud, laste saamise soovist veel mitte. Euroopas on aga käivitunud uued, ehmatavad protsessid, mis haaravad kaasa ka Anna. Sõbra päästmine viib naise ettekavatsetud mõrvani. Antisemitism ja Lähis-Ida; armastus ja seks; kuritöö ja karistus – kõik need vastandlikud teemad segunevad “Alfas” kangeks ja kummastavaks kokteiliks. “Romaanis kujutatud elud ja tõekspidamised on kui ebavõrdsuse manifestatsioon: alfa-naine otsib üleoleva alasti aususega häid geene, ilu ja andekust, keegi teine naudinguid ja kolmas jääb kõigest ilma. Kedagi üheselt hukka või õigeks mõista justkui ei saagi. Mitmekihiline, hõrk, valus ja helge kirjutamislaad on tõeliselt haarav." Ülle Madise "Tulevikunägemus maailmast, kus juudi varjamine on taas kuritegu; kus inimesed jagunevad alfadeks, kellele on kõik lubatud, ja beetadeks, kel pole inimväärtust ega inimväärikust. Nägemus, mis tundub võimatu, jabur, kuid kui mõtlema jääme, hakkab õudne. Nägijaks ja tegijaks postmodernne naine, kes tahab elult võtta kõik, mis võtta annab." Jaan Kaplinski

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!

Kuidas vaal sai oma kurgu. Kuidas kaamel sai küüru. Kuidas ninasarvik sai oma naha. Kuidas leopard sai tähnid. Kuidas elevant sai londi.

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind. Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumisel olla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!" Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud. 1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda. […] Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta. „Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult. „Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!” „Mind?” „Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…” […]

10 novelli A. H. Tammsaarelt: "Elavad nukud", "Itaalia-reis", "Jõulupuu", "Kitty tahab suureks saada", "Laps", "Vanaisa surm", "Matus", "Pöialpoiss", "Sex appeal", "Viiul".

Itaalia renessansiajastu ühe suurima kirjaniku Giovanni Boccaccio novellikogu. Olgu need novellid millised tahes, nad võivad kahju tuua ja kasulikud olla nagu kõik muudki asjad, ikka selle järgi, missugune nende kuulaja on. Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates väga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nüüd ütlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad? Kes ei teaks, et tuli on surelikele väga kasulik ja koguni hädatarvilik? Kas me hakkame nüüd ütlema, et tuli on halb, sest ta põletab maju, külasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, küll on aga nad seda inimeste tõttu, kes neid kurjasti tarvitavad. Rikutud aruga inimene ei mõista ühtki sõna kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sündsatest sõnadest, nõnda saavad sõnad, mis ehk päris sündsad pole, õige aruga inimest sama vähe määrida kui pori päikesekiiri või maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sõnad, millised tähed on pühamad, üllamad, auväärsemad kui pühakiri? Kuid eks ole olnud küllalt neid, kes seda valesti tõlgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kõlblik, kuid halva tarvitamise juures võib ta paljudele kahju tuua. Nõnda on lugu ka minu novellidega. Kes neist halba nõu või halba eeskuju läheb otsima, see võib sealt ka takistamatult leida seda, mis vahest tas endas juba enne olemas oli, ja ta hakkab seda sealt välja pigistama ning kiskuma. Kes aga neist novellidest head vilja soovib saada, selle eest ei hoia nad midagi varjul, ja nad on ka alati tulusad ning sündsad, kui neid lugeda õigel ajal ja niisugustele inimestele, kelle jaoks nad on jutustatud. Kes peab lugema issameiet, tegema vorsti või küpsetama kooki oma pihiisale, see jätku nad sinnapaika: nad ei jookse kellelegi järele ega sunni ennast kellelegi peale, olgugi et vagatsejad vahetevahel selliseid asju ise räägivad ja ka teevad.

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Dan Brown põimib oma ülemaailmsetes bestsellerites “Da Vinci kood”, “Inglid ja deemonid” ja “Kadunud sümbol” meisterlikult kokku ajaloo, kunsti, koodid ja sümbolid. Oma uues paeluvas põnevikus on kirjanik taas oma elemendis ja on loonud romaani, kus panused on seni suurimad. Itaalia südames tõmmatakse Harvardi sümboloogiaprofessor Robert Langdon painavasse maailma, mille keskmes on üks kõigi aegade kuulsamaid ja salapärasemaid kirjandusteoseid… Dante “Põrgu”. Langdonil tuleb pidada võitlust kohutava vastasega ja maadelda mõistatusega, mis viib ta kunsti, salakäikude ja futuristliku teaduse maailma. Abiks Dante sünge poeem, püüab Dante leida vastuseid ja otsustada, keda usaldada… enne kui maailm pöördumatult muutub.

On III sajand enne Kristuse sündi. Äsja lõppes sõda Rooma Vabariigi ja Põhja-Aafrikas foiniiklaste rajatud Kartaago Vabariigi vahel – ajaloost tuntud kui Esimene Puunia sõda. Kartaagolaste poolel võidelnud rahvuslikult koosseisult äärmiselt kirjus palgasõdurite armees puhkevad rahutused: mehed ei ole rahul neile antud tasuga. Rahutustest kasvab välja metsik mäss, mis hakkab ohustama riigi eksistentsi.
Ülikutel ei jää muud üle, kui kutsuda Kartaagosse tagasi võimult tõrjutud ja kodumaalt lahkuma sunnitud väepealik Hamilkar Barka – ainult tema on suuteline mässajatest jagu saama. Sellel taustal areneb romaanis Hamilkari tütre, armastusjumalanna Taniti preestritari Salambo ja mässajate ühe juhi, liibüalase Matho dramaatiline armastuslugu.

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani "Metsa tütar", mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel.
"Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes. Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena. Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati risti vastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loomingule osaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanide kohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudega haaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogide taevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse, saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia, võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Kes on maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumist sümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjusele aktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kes saab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavese kurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või oma valelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamise eest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigete sihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsiline anarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik, nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog, teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas, aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armee ei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nende objekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske on tõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oli küsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu – ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oli harvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest ei ammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on ta võtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud oma tekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikult edasi kobada.» (W. Benjamin). Tõlkija Mati Sirkel