Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 617

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub? Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla. Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest. „Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest. Ane Riel (s 1971) debüteeris romaanikirjanikuna raamatuga „Liseleje lihunik” (2013). „Vaik” valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitis teos Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.

Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus „Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, mis on saanud menukiks paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha. Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki. Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama. Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet. Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor

Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda. Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo. Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht norra kriminaalajaloos. Ainus, mis politsei tööd saaks takistada, on meedia liiga varane sekkumine. Jørn Lier Horsti eelmine romaan „Jahipenid“ sai nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna.

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest. Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel. Siis juhtub midagi mõeldamatut. Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud? Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud. Nüüd on liiga hilja. Või kas on? Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus. Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.

Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatles’i unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri. Kellelt: [email protected] Hei Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei. Viiekümnenda eluaasta künnisel on Adam Sharpil olemas truu elukaaslane, ta teenib lepingulise IT-nõustajana hästi ning on viktoriiniõhtutel muusikaküsimustes asjatundja. Täpselt sellist eluviisi oli ta endale soovinudki, kuid midagi jääb ometi puudu. Kahe kümnendi eest maakera teisel poolel oli tema klaverimänguharrastus viinud ta kirgliku suhteni Angelina Browniga, kes oli hüljanud juuraõpingud, et järgida oma unistust saada näitlejaks. Angelina oli andnud talle võimaluse muuta nende suhe millekski enamaks kui armulugu, kuid Adam polnud sellest kinni haaranud. Ning nüüd ei suutnud ta maha raputada nostalgilisi mõtisklusi selle üle, mis kõik oleks võinud olla. Ja siis, nagu välk selgest taevast, võtab Angelina ühendust. Mida ta tahab? Kas Adam julgeb elada ohtlikult? Kui kaugele on ta valmis minema uue võimaluse nimel?

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc. Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad. Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud. Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab? Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega.

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud… Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast. Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.

Індійка Сміта мусить усе життя виконувати брудну й тяжку роботу, адже вона з касти недоторканних. Така сама доля чекає і на її доньку. Але Сміта хоче інакшого життя для своєї дитини, тому вирішує тікати та жертвує найціннішим – своїм і доньчиним прегарним волоссям, яке доводиться продати. Її коса потрапляє до сицилійки Джулії, що працює в майже збанкрутілій батьківській майстерні з виготовлення перук та шиньйонів. Джулія робить чудову перуку, що її згодом купує канадійка Сара – успішний адвокат, яка бореться з новим ворогом – раком… Тепер три різні жінки, три континенти, три пасма волосся з’єдналися в одну міцну косу, щоб боротися за право кохати, бути коханими та щасливими.

«Бог дал мне мои деньги!» – таков был ответ Джона Д. Рокфеллера, когда его спросили, как он стал богатейшим человеком в мире. Однако его наследники не отличались подобной скромностью, отождествляя себя с высшей властью, стоящей превыше простых человеческих законов. Эта книга проливает свет на главных действующих лиц на Уолл-Стрит, которые стремились управлять миром, контролируя основные потоки мирового капитала. Книга, рассказывающая о колоссальном злоупотреблении властью, сконцентрированной в руках крохотной элиты, провозгласившей самих себя богами, которые принялись перекраивать мир.