Зарубежная публицистика - скачать книги или читать онлайн. Страница 38

Selle aasta olulisem veiniraamat on Rein Kasele Veinireisid. Rein Kasela, meie veinimaailma grand old man on kirjutanud enda kogemustele toetudes raamatu veinist, veinimõisatest ja inimestest, kellega ka on sellel teel kohtunud. Rein Kasela on sommeljee, veinikoolitaja ja veinikaupmees, kelle panust Eesti veinikultuuri arendamises on raske üle hinnata. Reinu võib pidada kõigi Eesti sommeljeede isaks. Kui tema sommeljeede assotsiatsiooni presidendiks olemise aeg otsa sai, nimetasid Eesti sommeljeed Rein Kasela oma organisatsiooni auliikmeks. Armastus veini vastu on teda viinud paljudesse veinimaadesse. Selle raamatu kaante vahele on kokku kogutud lood tema kõige olulisematest, toredamatest ja meeldejäävamatest veinirännakutest Prantsusmaale, Itaaliasse ja Austriasse. „ Vein ei ole mitte ainult alkohol, vaid selle kaudu saab osa ka veinimaade kultuurist, vein on teejuht nende maade ajaloo, traditsioonide ja kommete juurde. Uute veinide, valmistusviiside või maitsetega tutvudes tahan alati teada, miks on need just sellised nagu nad on. Vastuseid otsides jõuab sügavate ajalooliste ja kultuuriliste läteteni, sest inimtegevuse kõik aspektid on omavahel tihedalt seotud. On üllatav, kui mitmesugused sündmused ja asjaolud on läbi aegade veinitegemist mõjutanud. Miks-küsimus on saatnud mind ka kõikidel veinireisidel. Kui tunned asja vastu sügavamat huvi, saad ka rohkem teada, kui lähed niisama veini maitsma, jääb suhe pinnaliseks. Ja kuna Euroopa kultuur on meile lähedane, oleme ju osa sellest, olen oma veinireiside ja suuremas osas ka veinikaubandusega jäänud Euroopasse – tunnetan seda kultuuri lähemalt, sellele kuulub minu süda“. Rein Kasela

“Kodanike riik” on justkui mõtteline järg Kalle Muuli varasematele raamatutele “Isamaa tagatuba” ja “Vabariigi sünnimärgid”, mis samuti räägivad Eesti poliitika lähiajaloost. Seekord keskendutakse Reformierakonna sünnile ja kujunemisele. Raamat algab erakonna vaimse eelkäija liberaaldemokraatliku partei asutamisega 1990. aasta märtsis ja lõpeb tänavu kevadega, mil peaministriks sai Taavi Rõivas. Autorile omases ühtaegu nii vahedas kui ka muhedas stiilis jutustatakse, kuidas tekkis mõte moodustada uus parempoolne erakond, mis loojate plaanides ei kandnud sugugi kohe tänapäeval nii tuntud ja ainumõeldavat nime. Selgub, milliseid kokkuleppeid ja järeleandmisi tuleb poliitikas nii mõnigi kord teha suuremate eesmärkide nimel ning kuidas pikka aega kavandatud poliitilised vangerdused vahel õnnestuvad, vahel aga võtavad sootuks ootamatu pöörde. Põnevat ja tempokat teekonda läbi 20 aasta toetavad faktirohked lisad ja ajaloolised fotod.

1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul.” Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski. Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.

See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne Eesti demokraatliku valitsuse likvideerimist venelaste poolt 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Selles raamatus kirjapandud lood leidsid aset ülimalt keerulisel ning segasel ajal. Nende ohvitseride poolt päriselus läbielatu ja kogetu tundub uskumatum kui paljudes väljamõeldud sündmustel põhinevates ilukirjandusteostes kujutatu. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.

Muusik Allan Vainola teeb raamatus „Inventuur“ oma elust ja ajastust omalaadse inventuuri, meenutades sündmusi, mis jäävad põhiliselt aastaisse 1980-2001. See ei ole ajajärgu täpne dokument, pigem on kirjas eredamad sähvatused, mis on ajaproovile vastu pidanud. Punk ja nõukogude aeg; muretu kulgemine kuldses kolmnurgas Moskva, Varblane, Pegasus; Vennaskond, Metro Luminal, Sõpruse Puiestee ja teised bändid; hullumaja ja põgenemine Soome; seiklused Venemaal ja armastus. Autor on köitvalt portreteerinud ka omaaegseid värvikaid tegelasi, kellest nii mõnegi saatus oli traagiline. Toimetajad: Sirje Maasikamäe, Peeter Helme

Kui Jüri Jaanson 15-aastasena Viljandis esimesse sõudetrenni jõudis, ütles ta treenerile otsesõnu, et tahab tulla Nõukogude Liidu meistriks. Eesti kullad jättis ta vaimusilmas lihtsalt vahele. Mõni päev hiljem uuris ta koduköögis kalendrit ja teatas, et jõuab 1988. aastal olümpiale. Vend Erkiga sõlmis ta kirjaliku lepingu, millega kohustus tulema maailmameistriks.

Mõni neist oli alles 14-aastane koolipoiss. Nad suundusid 1918. aasta detsembris vabatahtlikena, vanemate vastuseisust hoolimata laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus rindele, et võidelda Eesti iseseisvuse eest. Erakordselt värvikad ja tõetruud meenutused Vabadussõjast, mille on kirja pannud soomusrongi nr 2 endised sõdurid ja ohvitserid, teiste seas kirjanik Jaan Pert, kauaaegne Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Tõnis Kint, soomusrongide diviisi asutaja ja juht Karl Parts, soomusrongi nr 2 juht Jaan Lepp jpt. Lisaks pakub raamat ohtralt fotomaterjali ning põnevaid ja detailirohkeid fakte Eestile vabaduse toonud inimestest ja sündmustest. Tegemist on soomusrongi nr 2 endiste ohvitseride Edvin Reinvaldti ja Tõnis Kinti koostatud ja 1972. aastal Rootsis ilmunud raamatu “Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas” täiendatud uustrükiga, mille ilmumise eestvedajaks oli Tõnis Kinti Rootsis elav poeg Oole Kint.

«Lapsepõlveradadel» on kolmas kogumik lapsepõlvemeenutusi, mida on jutustanud meie tuntud ja tunnustatud inimesed – kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad, poliitikud, sportlased. Nad räägivad oma lapsepõlvekodust, lähedastest, koolist ja sõpradest. Mälestustest koorub esile, mida kõige väärtuslikumat on kaasa saadud lapsepõlveradadelt, mis on neid kujundanud ja suunanud elukutse valikul. Lapsepõlvelood on pärit Vikerraadio saatesarjadest «Lastetuba» ja «Lapsepõlvelood» ning jõudnud raamatukaante vahele. Kes on selles raamatus? Martin Veinmann, Toomas Vint, Aleksander Eelmaa, Mait Malmsten, Tõnis Mägi, Liisi Koikson, Marju Länik , Andrus Vaarik, Viire Valdmaa, Andrus Kivirähk, Anne Veski, Anne Reemann, Jüri Tuulik, Ülo Tuulik, Priit Aimla, Ira Lember, Rein Maran, Enn Vetemaa, Ferdinand Veike, Jaan Tätte, Viive Noor, Hannes Kaljujärv, Andres Tarand, Kristiina Ojuland, Aleksei Tammiste, Viljar Loor, Ülo Nugis, Ingo Normet, Signe Kivi, Tiia Kriisa, Maria Klenskaja, Peeter Saul.

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Hugo Chavez oli fenomen. Teda on võrreldud Napoleoni, Nasseri, Peroni, Castroga, aga tegelikult pole keegi neist nagu Chavez. Ta valiti demokraatlikult, valitses nagu monarh ning tekitas ühtviisi imetlust ja põlgust. Kuidas õnnestus tol autokraadil ära võluda mitte ainult terve rahvas vaid ka suur osa maailma avalikkusest? Kuidas suutis ta inimesed nagu käsu peale naerma või nutma või maruliselt aplodeerima panna? Ja kuidas õnnestus Chavezil võimule jääda hoolimata sellest, et Venezuela tema käe all kokku varises? Kui ta 1999. aastal võimule tõusis, lubas ta demokraatlikku revolutsiooni, mis pidi tema kodumaad tundmatuseni muutma. Nii Venezuelas kui mujal Ladina-Ameerikas muutuski karismaatiline Chavez vaeste lootuse ja vabaduse sümboliks. Tegelikkuses aga läks riik presidendi raudsesse haardesse, valitsuse poliitilised vastaseid vangistati või saadeti riigist välja, samal ajal semutseti kõigi maailma diktaatoritega alates Castrost lõpetades Ahmadinedžadiga. Tulusa naftaäri riigistamise taustal varisesid kokku avalikud teenused ja lakkas olemast kesklass… Seda kõike saatmas Chavezi lõputud ülesastumised meedias, näiteks alatasa eetris olevas telesaates “Alo Presidente!”.

Jüri Vilms oli 1917.a. populaarseim kuju. Suurepärane kõneleja ja väsimatu ajakirjanik selle sõna paremas mõttes; täis noorustuld ja hoogu, kuid küllalt tasakaalukas; kui inimene – elurõõmus ja armastusväärne, pikakasvuline ja imposantne – niisugune püsib ta mälestustes ja on läinud ajalukku. Raamatusse on kogutud selle populaarse kuju trükivalgust näinud protestikirjad, seaduste seletamised ja muud artiklid.