Зарубежная публицистика - скачать книги или читать онлайн. Страница 39

OLIGARHID on dramaatiline lugu ülisuurest rahast ja võimust maailma julgeimas kapitalistlikus eksperimendis, milles väike noorte ettevõtjate grupp sai maailma rikkaimateks inimesteks ning saavutas selle käigus kontrolli supervõimsa riigi langeva presidendi üle. Kahe aastakümne lugu on täis saatuslikke võimuvõitlusi ja paeluvaid elukäike ning kirjeldab ka Venemaa maffia kuldaega. Samuti tutvustatakse 1990ndate julgeid erastamisprotsesse, üleminekut riigikapitalismile ning majanduse plahvatuslikku kasvu 2000ndail. „Oligarhid! annab lugejale parema arusaama Venemaa muutumisest käsumajandusega riigist turumajanduslikuks riigiks ja aitab mõista riigi praegust poliitilist ning majanduslikku olukorda kakskümmend aastat peale selle sündi, samuti tutvustab üldiselt kapitalismi tugevaid ja nõrku külgi. Raamat sisaldab rohkelt pildimaterjali ning portreteerib põhjalikumalt kahtkümmet kõige mõjuvõimsamat oligarhi. CLAES ERICSON on 1977. aastal sündinud Rootsi ökonomist ja Venemaa majandusliku arengu kommentaator. Rootsi välisministeeriumis töötades on ta alates 1996. aastast Venemaal palju elanud ning äritegevuse arendamise ja investeeringutega seoses ringi reisinud. Eessõna on kirjutanud Jaanus Piirsalu. Loe Postimehe arvustust: http://arvamus.postimees.ee/2584794/lahiajalugu-voim-ja-raha-muul-pole-tahtsust

Selle raamatu esimene osa viib meid Ilmar Taska eluperioodi, kus ta töötab tootmisjuhina Hollywoodis ja alustab oma filmiprodutsendi karjääri. Autor räägib filmimaailma telgitagustest ja oma heitlikust eraelust. Lugu põhineb eluloolistel sündmustel, kuid nii nagu unelmatevabrikus Hollywoodis, segunevad ka siin tõsielu ja fantaasia. Selleks et suur film jõuaks tootmisse, tuleb manipuleerida faktidega reaalsuse ja unenägude piirimail noateral kõõludes. Selles maailmas on kõik lubatud ja miski ei ole päris. Joonistub pilt Siberis sündinud noore eestlase teekonnast Tallinna, Moskva ja Stockholmi kaudu Hollywoodi ihaldatud stuudioväravateni. Juhused, tutvused ja õnn on tihtilugu määravad. Filmiarendus viib Taska 20th Century Foxi stuudiost ja legendaarsest Beverly Hillsi Polo Lounge’ist Pariisi ja Gosteleradio ülekandejaama… Ühtaegu on juttu autori siserännakutest ja kohtumistest erinevate Hollywoodi tähtedega. Raamatu teise osasse on koondatud Taska kirjutatud lühijutte: kodutust sõjaveteranist, kes on tulnud Hollywoodi, et saada filmitäheks, lapsgeeniusest, kes peab valima muusika ja õigusteaduse vahel, ooperiprimadonnast, kes jäi suurriigi hammasrataste vahele. Lugeja ette laotuvad lood nendest ja paljudest teistest autorit loominguliselt inspireerinud või oma saatusega puudutanud inimestest.

22-aastane büroosekretär Traudl Junge (16.03.1920–10.02.2002) unistas tantsijakarjäärist, kui talle avanes ahvatlev võimalus: Adolf Hitler pakkus neiule tööd Saksa Riigikantseleis. 1942. aastast füüreri surmani oligi Traudl Junge tema kõrval, stenografeerides ta kõnesid ja kirju. Tänapäeval teatakse Adolf Hitlerit kui suurushullustust põdenud diktaatorit, füürerit, kes kutsus esile 20. sajandi suurima inimkatastroofi. 1942. aasta detsembrist tema enesetapuni Berliini punkris 30. aprillil 1945 oli Traudl Junge Hitleri isiklik sekretär. Kuigi Junge viibis kohal, kui füürerile tehti 20. juulil 1944 atentaat, ning pani 28. aprillil 1945 kirja tema poliitilise ja eratestamendi, on tema mälestused peaaegu täielikult apoliitilised ja vaatlevad Hitlerit kohati kui isalikku sõpra. Suuresti Junge raamatu alusel vändatud filmi „Allakäik“ („Der Untergang“) on arvustajad hinnanud kui üheks paremaks Hitlerit ja Kolmanda Riigi lõppu käsitlevaks linateoseks.

Mõistet „manööver” kasutatakse laialt eri valdkondades. Sõjanduses tähistab see eesmärgi saavutamist suurte purustusteta. Robert Leonhard kritiseerib Ameerika Ühendriikide relvajõudude võitlusdoktriine, mis kalduvad rõhutama hävitusvõimet, jättes liikumise – manööverdamise tõhusaima väljendusvormi – unarusse. Raamat annab huvitava ülevaate manöövri arengu kohta sõjapidamises, esitades sealjuures põhjaliku analüüsi meetoditest ja vahenditest vaenlase löömiseks. Üllatuslikult toob autor näiteid ka Alakesander Suvorovi ja Jan Žižka võidukäikudest ning julgeb teha etteheiteid edukaks tituleeritud operatsioonile „Õiglane põhjus“. 1990. aastatel kirjutatud raamat on ka kaasajal aktuaalne, sest sõdasid alustab ja lõpetab endiselt inimloomuse psühholoogiline aspekt, täpselt nagu Vana-Hiinas Sun Zi ajastul. Kolonelleitnant Enno Mõts, raamatu toimetaja

Neli aastat tagasi ilmus arvamuslugu, mis kandis pealkirja "Väike valge riik ja must president". Sellest ajast on Abdul Turay sulest taolisi Eesti elu julgelt ja otsekoheselt lahkavaid arvamusveerge ilmunud hulgi. Oma raamatus võtab ta teema ette põhjalikumalt. Abdul Turay on sündinud 1967. aastal Inglismaal Chelmsfordis ning õppinud Londoni Metropolitani ülikoolis (London Met), New Yorgi osariigi ülikooli Cortlandi kolledžis ja Soomes Tampere ülikoolis. Enne 2008. aastal Eestisse tulekut töötas ta mitmel kohal Briti valitsuse juures, muu hulgas kõnekirjutajana, kes koostas vastuseid ministritele parlamendis esitatud küsimustele. Ehkki Turay on veetnud suurema osa tööaastaid ajakirjaniku ja võrgulehe toimetajana Ühendkuningriigis, on ta saanud reporteripraktikat ka Kaug-Idas, töötades Taipeis ajalehtede Hong Kong Standard ja China News jaoks.

Kogumikus räägib Marju Lauristin endast. «Peatükke kirjutamata elulooraamatust» pole ainult Marju Lauristini elu- ja kujunemislugu. Ta heidab pilgu Eestile keerulistele aegadele – nii neile, mis eelnesid ta sünnile aastal 1940, kui ka tänastele ja tulevastele. Ka emotsionaalselt rasketest asjadest rääkides säilitab Marju tasakaaluka, analüüsiva ja omamoodi sooja hoiaku. Sinise ja punase alge vastandumine ja tasakaal avaneb lugejale nii Marju Lauristini eluraamatus kui ka kogumiku artiklivalimikus, mis hõlmab arutlusi ja analüüse kirjandusest ja teatrist, kultuurist, meediast ja poliitikast, eestlaste identiteedist ja vastutusest. Marju Lauristin on õppejõu, sotsioloogi ja poliitikuna Eesti ühiskonda ja maailma lahti mõtestanud aastakümneid, tema seisukohad ärgitavad mõtlema nii rahvast kui ka poliitikuid. Marju Lauristinil on imetlusväärne anne oma mõtetega teistele väga palju anda, samas iseennast varju jättes.

Belle Ile en Mer on pisike saar Prantsuse Atlandi rannikul, mida pole märgitud enamikele kaartidele Eestis. Ometi teatakse sellel vaid 5000 püsielanikuga saarel, mis asub meilt vaadates Euroopa teisel serval, Eestit praegu väga hästi. Selle põhjus on surmapõlgav seiklus, imeline pääsemine ja liigutav teineteise leidmise lugu, mille kangelased on eestlased! See saaga algas juba 1978. aasta sügisel, kui keset tormist ööd ulgumerel leidsid teineteist uppuv Prantsuse purjekas ja Nõukogude-Eesti kaubalaev Mohni. Dramaatilise öö otsad sõlmiti kokku alles 31 aastat hiljem. Sellest odüsseiast raamat jutustabki…

2008. aasta märtsis täitub viis aastat USA invasioonist Iraaki, kus ka Eesti on aidanud koalitsioonivägede koosseisus korda majja lüüa. Kümme aastat Eesti Päevalehes töötanud ajakirjanik Ivar Soopan võtab selles raamatus kokku oma kolm reisi Iraaki, kus ta nägi kõike muud kui korda. Autor keskendub peamiselt väljaspool sõjaväeosi Bagdadis ning mujal Iraagis kogetule ning kirjeldab, millised ohud varitsesid sõjapiirkonnas töötavaid ajakirjanikke üldiselt ja milliseid ohuolukordi ta ise läbi elas. Ta ei peatu pikalt poliitilistel teemadel, kuigi ka sellest tuleb juttu, vaid räägib enda läbielatu kaudu sealsest elust.

See on reportaažiraamat kohtadest, kuhu olen Venemaal sattunud alates 2007. aasta jaanuarist, kui asusin seal tööle Eesti Päevalehe väliskorrespondendina. Põhiliselt on need lood Siberist ja Kaukaasiast, kus olen kõige rohkem käinud. Seadsin eesmärgiks näidata just Venemaa provintside elu. Kuna Moskva on midagi muud kui ülejäänud Venemaa, siis olen Moskva raamatust teadlikult välja jätnud. Ainus Moskvas toimunud sündmus on Eesti saatkonna piiramine Kremli-meelsete noorteliikumiste poolt aprillis-mais 2007.

Riigikaitse ei ole raketiteadus või elementaarosakeste füüsika. See kolmekümnest ajakirjanduslikust artiklist kokku pandud raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale teadvustamaks Eesti riigikaitse võtmeprobleeme. Siin ei käsitleta ainuüksi probleeme, vaid pakutakse ka lahendusi. Eesti Ajalehtede Liidu 2007. aasta parima arvamusloo autor!

Ja kui sa oled olemas, siis tee nii, et me saaksime sel nädalavahetusel koju!
Kaitseväes ei vabandata, vaid tegutsetakse!
Mis teeb poisikesest mehe? Võib-olla see, et mehed jagavad matsu ja ei mölise iga asja peale.
Ja kui sa oled olemas, siis tee nii, et me saaksime sel nädalavahetusel koju! Ajateenija tasuta kiri on minu päevaraamat, väike märkmik, mida ma ajateenijana kaheksa kuud järjest kogu aeg pükste vasakus küljetaskus kandsin ja mille sissekannetest enamus on kirjutatud väeosa peldikus suuremate väljaheitmiste kõrvalt. Nii et kui keegi minu kaasvõitlejatest kunagi mõtles, et mida see Selder seal kambris nii kaua sahmerdab, siis võib ta nüüd mõista, et ei olnud seal miskit salapärast ludistamist, vaid pesueht kirjatöö käimas. Kõik siin kirjutatu on tõesti toimunud. Autor.

Selle raamatu kirjutamine algas 2007. aasta hilissuvel. Autor ja Kaljo Kiisk kohtusid, arutasid raamatu kondikava, otsisid üheskoos vastuseid mõnele selleks ajaks kerkinud küsimusele. Kuid öelda, et raamat on kirjutatud autori ja Kaljo Kiisa koostöös, oleks vale, sest 20. septembril 2007 läks filmilavastaja ja näitleja manalateele. Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis. Kaljo Kiisa mängitud rollide, lavastatud filmide ja avalikkuses väljaöeldud sõnavõttude kaudu on tekkinud temast ettekujutus kui muhedast ja heatahtlikust inimesest, kelles on südamlikkust ja hingesoojust. See mulje ei ole petlik, kuid ei ole ka ammendav. Kaljo Kiisa elus oli palju võitlemist oma loomingu eest, enese eest seismist ja ka ebaõnnestumisi, millest teatakse vähem. See raamat püüab rääkida kõigest. Nii nagu Kaljo Kiisk pidas õigeks siis, kui töö selle raamatu kallal oli alles alustamise järgus. Andres Laasik