Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1079

Kui luuletaja Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi, kuna tal on suhe kauni prantslannast kolleegiga, murdub Mia vaim. Hullumeelsus annab maad raevule, mida naine sõidab maandama oma lapsepõlvekoju. Järk-järgult laseb Mia end tõmmata teiste eludesse: eaka ema hakkajad sõbrannad, nooruke kahe lapse ema naabermajast, salalikud teismelised tüdrukud tema luulekursuselt. Meesteta suve lõpuks teab Mia, mille nimel tasub võidelda – ja kelle määratud tingimustel. „Meesteta suvi“ on provokatiivne ja intelligentne tragikomöödia naistest ja tüdrukutest, armastusest ja abielust ning igipõlisest sugudevahelisest võitlusest. Norra juurtega USA kirjaniku ja esseisti Siri Hustvedti (s 1955) viiest romaanist on eesti keeles seni ilmunud „Pimesi“ (2001). Hustvedt elab koos kirjanikust abikaasa Paul Austeriga New Yorgis. Tema teoseid on tõlgitud 29 keelde.

Kuus lasku. Viis laipa. Hirmu küüsi paisatud sisemaalinn. Politseinikud lahendavad aga kuriteo mõne tunniga, tegu on algusest peale selge juhtumiga. Asja juures on ainult üks komistuskivi. Kahtlusalune ütleb: "Te võtsite kinni vale mehe." Ja siis: "Võtke ühendust Reacheriga". Ja endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher tuleb tõesti. Ta tunneb tabatud tulistajat – see on väljaõppinud snaiper, kes poleks mingil juhul märgist mööda lasknud. Reacher on kindel, et siin miski ei klapi – ning varsti ei jää algusest peale selgest lahendusest midagi järele. Nüüd töötab Reacher koos ilusa noore advokaadiga ning läheneb nähtamatule vaenlasele, kes selle juhtumi niite tõmbab. Reacher teab, et ükski vastane ei ole teisega sarnane. Seekordne on tulnud sisemaale omaenda põrgust. Ja Reacher teab, et tema võitmiseks on vaja astuda talle vastu samaväärse halastamatuse ja kavalusega – ning siis temast laskhaaval jagu saada. Raamatu baasil on valminud detsembri lõpus ka Eesti kinodes linastunud Oscari-võitja Christopher McQuarrie film „Jack Reacher“, Tom Cruisega peaosas.

Nick Foxton võitis kunagi Grand Nationali, kuid tema karjäär lõppes ränga õnnetuse tõttu. Tagasi võidusõidurajale jõuab ta juba pealtvaatajana – aastaid hiljem, kuid taas tähelepanu äratades. Kui Nicki kolleeg vahetult enne võiduajamist maha lastakse, ei oska ta politseid millegagi aidata, sest ei suuda mõista, miks peaks keegi tahtma tema sõpra tappa. Leidnud aga Herbi taskust ähvarduskirja, saab ta aru, et ei teadnud sõbra elust nii palju, kui ta arvas. Ja kui veel selgub, et Herb on teinud ta oma testamendis enda pärijaks, läheb kogu lugu üsna kurjakuulutavaks ning Nick peab hoolitsema selle eest, et temast ei saaks järgmist ohvrit.

Emata kasvanud Annie Colwater usub, et ainus võimalus elus edasi jõuda on olla ideaalne naine ja ema. Perekonna nimel on ta matnud omaenese loomeimpulsid, emotsionaalsed vajadused ja unistused, kaotanud ühe väga olulise osa endast. Kui tema tütar Natalie Euroopasse õppima sõidab ja abikaasa teatab, et armastab teist, nooremat naist, kaob Annie’l täielikult pind jalge alt. Sügavalt vapustatud, otsib ta pelgupaika isakodus, väikeses linnakeses, kus ta üles kasvas. Seal kohtab ta hiljuti lesestunud koolipõlve armsamat Nick Delacroix’d, kes ei suuda kuidagi toime tulla oma vaikiva, hingelise trauma üle elanud tütrega. Kolmekesi koos hakkavad nad tasapisi minevikuhaavadest tervenema, uuesti leidma seda, mis tundus jäädavalt kadunud. Aga just siis, kui Annie mõistab, et tal on tekkinud uus võimalus õnneks, purustab ootamatu elupööre kõik ta lootused. Ta seisab raske valiku ees: kas ta suudab olla oma elu peakangelane?

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Kaarel ei taha eriti koolis käia, kuid ta armastab hullupööra arvutimänge mängida ja tema suurim soov on saada rikkaks. Siis ostaks ta endale uue arvuti ja kõige vingema nutitelefoni ja… Ootamatult läheb tema soov täide. Kaarel satub kummalisse arvutimängu, kus ta kohtab halli vanakest, Tuuleema ja teisi metsaasukaid. Loodusjõud lubavad aidata poisil tagasi koju pääseda, kui ta täidab kolm ülesannet. Kõik see pole aga sugugi lihtne. Kaarlit ja tema sõpru ootavad ees uued eksirännakud interneti lõpututes avarustes. Põnev ja hoogne lugu nii poistele kui ka tüdrukutele sellest, kui tähtsad on tegelikult head sõbrad, kodu ja ema küpsetatud präänikud.

Jens Lapiduse debüütromaan „Kiire raha“ (e.k. 2010) on Rootsi 2000. aastate kõmulisemaid ja müüdumaid raamatuid, mille põhjal valmis ka samanimeline mängufilm. Triloogia teises osas on tegutsemas uued tegelased, kuid Stockholm on ikka sama ja ka allilma tipus on samad pealikud. Jugoslaavlaste grupeeringu juht Radovan valitseb endiselt. Ja nüüd on Stockholm ka mentide linn, päris mentide päris linn. Jens Lapidus kirjutab täpselt, detailirohkelt, hirmutavalt ja julmalt usutavalt. Halastamatu hooga kirjeldab Lapidus kurjategijate loogikat nii, nagu ei keegi teine enne teda. Tahaks ju, et kõik oleks must-valge, pahad heade vastu, aga selles romaanis ei ole asjad nii lihtsad. Lapidus on ameerika kirjaniku James Ellroy eeskujul loonud omaenese žanri, Stockholm Noir’i ning teeb Stockholmiga täna seda, mida Ellroy viiekümnendate Los Angelesiga romaanides „L.A. Confidential“ ja „The Big Nowhere“.

„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Kuidas Euroopas illegaalina ellu jääda ja mitte hulluks minna? Mida kõike ei tee indialane Hanuman, et jõuda Lollandi saarele – Taani Ibizale, „sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoor ookeani lõugade vahele, kus on muusika ja möll“! Ta müütab prügikastist pärit toitu, murrab lahti telefonikoode, esineb vene maffiamehena ning vabastab varjupaigataotlejate laagri kavalaid ja pätilikke asukaid nende säästudest. Ent pettes osavalt teisi, lendab Hanuman koos eestivenelasest sõbra Jevgeniga samuti ühtelugu orki, ning tundub, et teekond Lollandile ei lõpe iial… Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga "Hanumani teekond Lollandile" jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia. Eesti keeles on ilmunud ka "Peotäis põrmu" (2011) ja "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010).

Inglise näitleja ja kirjaniku Sarah Winmani (snd 1964) romaani minajutustajaks on tüdruk nimega Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid: vend, kes kuidagi ei suuda maailmas oma kohta leida; vanemad, kes teinekord otsustavad teha õige äkilisi kannapöördeid; võluv filmistaarist tädi; hakkaja, ajuti lausa üleloomulike võimetega sõbratar; öömajalised, kellest aastatega saavad peresõbrad. Kõik nad on kenad inimesed, kelle elu pole aga sugugi kerge – ei lapsepõlves ega täiskasvanueas, ei 1970. ega 1990. aastatel, ei Londonis, Cornwallis ega New Yorgis. Napis, humoorikas laadis kirjeldab Winman, kuidas sellise seltskonna suhterägastikes ellu jääda ja võib-olla koguni õnnelikuks saada. Romaan jutustab vennast ja õest, lapsepõlvest ja suureks saamisest, sõpradest ja perekonnast, võidurõõmust ja kaotuskurbusest ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Ennekõike aga jutustab see raamat armastusest igal võimalikul kujul.

Mis ühendab oma tööst tüdinud programmeerijat, kes võidab loteriil miljoni, arheoloogi, kes sõidab vaatama kauget, ainult süngete kuulduste järgi tuntud linnakest või kosmosekoloonias kasvanud kummalist poissi, keda ainsana oma kaaskodanikest ei paina paaniline hirm kohaliku looduse ees…? Olgugi, et käesoleva kogumiku lood on nii stiililt kui sisult väga erinevad, ühendab neid kõiki süvenemine tegelaste sisemaailma. Kõigis neis kujutatakse tänapäevast „inimest tänavalt“ fantastilises, omaenda seaduste järgi toimivas maailmas. Kõik need räägivad Inimese kohtumisest Võõraga. Midagi meelepärast peaks siit enda jaoks leidma iga ulmesõber. Kristjan Sander (snd 1977) on värvika stiiliga eesti ulmekirjanik, kelle loomingust leiab näiteid peaaegu kõigist fantastika alamžanridest tõsiteaduslikust ulmest õuduskirjanduseni. Sanderil on ilmunud lühiromaanid „Valguse nimel“ (2003) ja „13 talvist hetke“ (2008). Valikkogusse „Õhtu rannal“ on koondatud 7 lühemat või pikemat juttu 14 viimasest aastast. Kolm neist ilmuvad käesolevas väljaandes terviklike lõpetatud teostena esmakordselt.

Tavapäratult kena välimusega maatüdruk Bärbel, keda külarahvas kutsub Elliks, pakatab trotsist maaelu vastu. Ärahellitatud, isata kasvanud neiu on võtnud vaenuliku hoiaku kõigi vastu, kellega ta kokku puutub. Tema päevad mööduvad intriige ja salakavalaid plaane sepitsedes ja neid ka täide viies. Kõige lihtsam ja nauditavam on tal manipuleerida naabrist eakaaslase Annaga, kes siiralt usub nendevahelisse sõprusesse. Pärast keskkooli lõpetamist lööb raamatu kangelane sümboolselt jalaga lahti pealinna väravad: „Tere, siit tulen mina!“ Elu täiskasvanute maailmas osutub siiski keerulisemaks, kui maal kasvanud neiu seda ette oli kujutanud. Ülbe, valeliku ja vaenulikuna hüppab ta pea ees vette tundmatus kohas – kalgis südames ruumi vaid väga väheste jaoks. Isa ja iseennast otsides on ta aga kaotamas kõike… Lea Jaanimaa debüütromaan “Tagurpidi valed” ilmus Varrakult 2011. aasta sügisel.