Зарубежная литература - скачать книги или читать онлайн. Страница 1081

Edukas ja kaunis Sandra on viimase aasta elanud erakuna tillukeses Kalamaja korteris – talle näib, et nii suudab ta paremini toime tulla oma valusa saladusega. Üksinduse leevendamiseks otsustab ta otsida endale internetist meessõbra, kellega meili teel suhelda. Töötu Ida-Virumaa mehe Karli ja Tallinna kinnisvaramaakleri Sandra vahel arenebki netitutvus. Nende kirjavahetuse edenedes teeb elu uskumatuid pöördeid nii virtuaalses kui ka reaalses maailmas ning oma saatuse eest ei pääse kumbki. Romaani “Tagurpidi valed” autor Lea Jaanimaa on sündinud Järvamaal, alates 1978. aastast elab Tallinnas. Nagu romaani kangelannal, on rohkete keerdkäikudega kulgenud ka autori enda elu. Kõige tähtsamaks saavutuseks peab ta nii ema kui isa rolli kahe poja täisealiseks kasvatamisel. Laialdased teadmised parfümeeria- ja tööstuskaupade alal andsid talle julguse hakata ettevõtjaks ja luua oma juuksurisalong. Kirjutamisega hakkas Lea tegelema pärast poegade kodust lahkumist. Pikkadel jalutuskäikudel mõtleb autor välja tegelasi ja loob neile elud. Ise nimetab ta seda teraapiliseks tegevuseks.

Te tunnete Emmi Rothnerit ja Leo Leiket? Siis olete te lugenud romaani „Hea põhjatuule vastu”, seda tavatut armastuslugu kahest inimesest, kes teineteist nägemata meili teel lootusetult armuvad. Paraku toob sellele loole saatusliku lõpu üks vale kirjatäht… Aga Emmi ja Leo said nii paljudele lugejatele üle maailma nii lähedasteks, et kirjanik otsutas neile anda veel ühe võimaluse. Kas nad oskavad seda kasutada? Te ei tea, kellest jutt? Pole probleemi: hakake lugema ja te saate teada, kui ehtsad ja elusad võivad olla kahe inimese suhted, olgugi et oma mõtete ja tunnete väljendamiseks kasutatakse vaid elektroonilisi vahendeid. Daniel Glattaueri sooja ja intelligentse huumorimeelega kirja pandud e-kiriromaan „Hea põhjatuule vastu” ilmus Austrias 2006 (eesti keeles Varrakult 2011) ja sai kiirelt bestselleriks, mille põhjal on loodud ka teatrilavastusi. Ning kuna paljude-paljude lugejate soov oli saada teada, kuidas võis nende tegelaste elu edasi minna, kirjutas autor romaanile järje “Kõik seitse lainet” (Alle sieben Wellen), mis ilmus 2009.

Kas inimene saab olla liiga kohal? Päris lõpp-peatuses ja -punktis? Kohe nii kohal, et enam ei kiusa ükski uudishimu ega igatsus? Pistad varbad sooja merre ja oled õnnelik. Keha tunneb, et ilus on olla. Eks on pikk maa tuldud ka, et kohale jõuda. Monacosse. „Kas kobe steik sobib?” küsib minu Prantsuse Sõber restoranis. Noogutan. Kui kelner taldriku imepisikese lihatükiga mu ette asetab, mõtlen, et see riik on ikka tilluke küll ja nende mõistes kobe lihatükk on eestlase arusaamade järgi suisa mikroskoopiline. Sõber vaatab mind ootusärevalt, nagu vaadatakse inimest, kellele on just avatud uks pühamusse. Laual on lihamaailma tipp: Jaapanis õllega joodetud ja sakega masseeritud veise lihast Kobe steik. Nõukogude Liidus oli iga piiripunkt vabasse maailma kui uks pühamusse. Tolle ukse taga, oma arvatavas lõpp-punktis avastasid aga üsna tihti, et oled jõudnud valesse kohta või vale inimesega. See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost. Ka leiavad siit teeviitu Monacos uitajad või uitamisest unistajad.

Javier Marías (snd 1951), kellelt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Nii valge süda” (Varrak, 2002) ning “Kirjapandud elud” (Loomingu Raamatukogu, 2010) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva Hispaania autoreid. “Oxfordi romaanis” maalib ta vaimuka ja samas kõhedust tekitava pildi 1980. aastate Oxfordi elust ning selle muutumatu, otsekui siirupis säilitatud linna “hingedest”. Loo minategelase, hispaanlasest külalisõppejõu värvikate tegelaste galeriisse mahuvad nii ülikooli õppejõud oma veidruste, ihade ja saladustega kui ka hulk teisi omapäraseid tegelasi: ajarändurist uksehoidja, vanaraamatukaupmehed, hulkurid, salapärane unustatud kirjanik. Ning kõige selle taustal ilmutab end karm, ebaühtlane ja hägune minevikumaastik, mis inimesed mingil moel alati kätte saab ning millest tuleb kas või üks kord kellelegi jutustada. “Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.”

Fantaasiasarja esimese osa esimene raamat jutustab loo reetmisest, ahnusest ja Seitsme kuningriigi ühtsust ohustavast sõjast. R. R. Martin on loonud tõeliselt eepilise teose, kus tegutsevad meeldejäävad tegelased, põrkuvad nende huvid ja möllavad kired. Tegevus toimub muinasjutulises maailmas, mis on juba üle 8000 aasta lahingutes ja katastroofides kannatanud. Raamat räägib meile meestest ja naistest, kes on segatud surmatoovatesse konfliktidesse ning kohutavast pärandist, mis nad oma lastele jätavad. Troonimängus on vaid kaks võimalust: sa kas võidad või sured. Ja kibedas külmas, Müüri taga asuvatel elututel maadel kogub jõudu kohutav talv, kus teised –need, kes pole veel surnud ja need, kes pole veel sündinud – on valmis inimeste valdustesse tungima. Troonimängu peetakse üheks parimaks viimastel aastatel kirjutatud fantaasiaraamatuks ning seda on palju võrreldud ka Tolkieni “Sõrmuste isandaga”.

Tallinki laevakapten ja kirjanik – mitme haarava mereromaani autor Lembit Uustulnd on sedapuhku kirjutanud loo lastele. Ilmselt hakkavad seda raamatut fännama kõik väikesed (ja suuremad) poisid, aga miks ka mitte tüdrukud. On ju laevasõit ja elu merel, millest Uustulndi raamatus juttu tuleb, üks ütlemata põnev asi – vanusest ja soost küsimata. Raamat on pooldokumentaalne – jutustus sellest, kuidas Uustulndi tütrepojad Mats ja Tõnn vanaisaga reisi Rootsi kaasa tegid, mida nad laevas nägid ja millistest sündmustest osa said. Kõige selle käigus saame tuttavaks reisilaevaga, ametimeeste ja nende töödega, käime külas Rootsi kuningal ning imetleme muuseumis svensonite kuulsat sõjalaeva „Vasa“. Matsil ja Tõnnil on ka igapäevases elus annet sattuda põnevatesse seiklustesse ning selles suhtes pole teistsugune ka nende laevareis. Paeluvalt ja hea huumoriga kirjutatud raamat aitab lastele selgitada meresõidu võlu, näitab laevaelu oma kõigis kirevates värvides ning avardab pisutki meie teadmisi sellest valdkonnast.

Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb. Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.

Scott Westerfeld on Ameerika ulmekirjanik, üks tänapäeva populaarsemaid noorteraamatute autoreid. Tema noortesarja esimene raamat “Inetud” (Varrak 2011) jutustas maailmast, kus kõik kuueteistkümneseks saavad noored opereeritakse välimuselt täiuslikuks. Raamatu peategelasel Tallyl hakkab see tähtis hetk kätte jõudma ning ta ootab seda õhinal. Raamat „Ilusad“ algabki sellega, et Tally on nüüd ilus ning jälle koos oma sõprade Shay ja Perisega. Nende elu koosneb üksnes lõbutsemisest, kuid ka ilusate seas on oma sõpruskonnad, millesse kuulumiseks tuleb vaeva näha. Tally ihkab saada Krimmide liikmeks ja grupi otsus lubatakse teatavaks teha kostüümipeol. Ootamatult aga ilmub peole Eriliseks maskeerunud Croy, kes tuletab Tallyle meelde tema endist elu londonlaste seas. Tally leiab lõpuks koos oma uue sõbra Zaneiga kirja, mille ta on ise endale kirjutanud. Kirjaga koos on kaks tabletti, mis peaksid ravima ilusaks muutmisega kaasnevad ajukahjustused. Tally ei suuda küllalt kiiresti otsustada ning et Erilised on neid tabamas, neelavad tema ja Zane viimasel hetkel kumbki ühe tableti. Arvates, et nad on mõlemad nüüd terveks ravitud, hakkavad nad kavandama põgenemist Uus-Londonisse ja kutsuvad endaga kaasa veel rea Krimmisid. Kõik ei lähe aga jällegi nagu planeeritud.

2005. aasta romaanivõistlusel ära märgitud raamat, mille tegelasteks on eesti noored. Raamatu peategelane on läinud tööle Prahasse, kuid asjad ei laabu päris nii, nagu talle meeldiks. Ta nõustub meelitama kooliekskursioone Eestist ühte kindlasse hotelli, et ise selle abil seal elamiseks hinnaalandust saada. Saatus viib ta uuesti kokku õpetajast ekskallimaga ja suhted kipuvad veelgi enam sassi minema. Romaanis kujutatakse põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist.

Tõnu Õnnepalu uus raamat koondab valiku kirjandusele pühendatud esseedest, mis on kirjutatud aastatel 1992–2011. Kahekümne kolmest esseest (millest kaks on varem ilmumata) koosnev kogumik moodustab omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandus- ja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Teiste seas sisaldab kogumik pikemaid käsitlusi Betti Alveri, Aleksander Suumani, Viivi Luige, Peeter Sauteri, nagu ka Franēois Mauriaci, Michel Houellebecqi ja Jonathan Littelli loomingust.

Kui Tiffany Aching Talveseppa suudles, tundsid selle mõju kõik, kes kuidagiviisi võlujõuga kokku puutusid. Ja kusagil ärkas keegi – keegi, kes kandis endas nii hirmsat vihkamist, et tal polnud võimalik rahu saada. Võib-olla ei olekski ta Tiffanyt kohe üles leidnud, kui keegi hoopiski ootamatu inimene talle ühe arusaamatuse tõttu teed poleks näidanud. Tiffanyl ei oleks aega selle kõigega tegelda, sest tal jätkub toimetusi kuhjaga. Vana parun sureb, tema kohale asub Roland ja valmistub pulmadeks oma hapra ja pidevalt vesistava pruudiga, külas aset leidnud sündmused on üsna karmid ning siis järsku ilmub veel Tiffany ette ilma silmadeta mees, kellega koos käib kohutav hais – vihkamise lehk. Kuigi Tiffany leiab lisaks tilludele vabameestele ja vanadele sõpradele veel uusi ja ootamatuid liitlasi, tuleb viimane võitlus tal üksi maha pidada, kui ta tahab, et teised, vanemad nõiad temast lugu peaksid.

Kui Punaarmee on Endrik Tapperi ja tema pere linnakorterist välja tõstnud, asub ta koos naise ja kahe pisitütrega elama maale isatallu. Sündmusteahel, mis hakkab hargnema 14. juuni varasel hommikutunnil, viib kokku erineva maailmavaatega inimesi, vaagib nende vastakaid arusaamu ja tegutsemismotiive. Romaan räägib sellest, mis saab edasi Endrikust ja tema perest ning mis saab kõigist neist meestest ja naistest, kes küüditamise eest pakku pääsenuina metsas ellujäämise eest võitlust peavad. Karmil ajal on kõik sunnitud tegema raskeid valikuid. Ja kui valik on tehtud, siis tuleb igaühel oma valiku tagajärgedega elada. Aga tagajärjed on rasked ning õigeid ja üheseid lahendusi ei tundugi olevat. Katrin Kurmiste lõpetas 1971. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna, töötas TA kirjastusosakonnas, TPedI eesti keele kateedris ning õpetas pikki aastaid täiskasvanuile soome keelt Tallinna Keeltekoolis ja Tallinna Majanduskoolis. Õpetustöö kõrval, mis jätkub tänaseni, on ta teinud ka tõlkija-, toimetaja- ja giiditööd. Käesolev raamat toetub suures osas Katrin Kurmiste perekonna ja sugulaste mälestustele, milles esinevad lüngad on täitnud autori fantaasia.